Arne Otter (24) väidab end olevat sündides olnud 400 000-nda tallinnlase. Tema elu mitmesugustel etappidel peetud funktsionäriametite loetelu võtab enda alla terve lehekülje. Muude nimetuste kõrval torkavad sellelt silma “Eesti Noorsooühenduste Kogu president”, “Tartumaa Korteriühistute Liidu esimehe KT”, “Europarlamendi fraktsiooni “Rahvusriikide Euroopa” esimehe Jens Peter Bonde eranõunik” ja “Eesti Euroopa Uuringute Keskuse president”. Viimase organisatsiooni kohta möönab Otter, et see koosneb “peamiselt kolmest asutajaliikmest”.

“Jüriöö üleskutsele kirjutasin ma alla seetõttu, et arvan, et iga selge mõistusega kodanik saab aru, et praegune poliitiline süsteem on sisuliselt ära unustanud aatekeskse lähenemise, on läinud ülimalt pragmaatilisele teele, alates Eesti mahamüümisest Euroopa Liidule ja lõpetades maksimaalse bürokraatia ja korruptsiooni vohamisega. Rääkimata loobumisest Tartu rahu järgsest piirist, juulilepingutest ning kodakondsuspoliitika muutmisest.”

Inimene, kui tal on mingisugused seisukohad ja arvamused, siis seda ka järgitakse, tähendab, kui Eesti rahvas 1992. a. referendumil 91%-ga võttis vastu otsuse, et idapiir on paika pandud Tartu rahulepinguga, siis minu arust on natuke naljakas rääkida mingisugustest Välisministeeriumi ametnikest, kes väitavad, et Tartu rahulepingut ei svõi nõuda, kuna Venemaa ei ole sellega nõus. Minu arust peaks see olema rahvahääletuse küsimus, mitte paari bürokraadi otsustada.

Programmist on üpris raske rääkida, see on lihtsalt üks üleskutse, mis juhib tähelepanu probleemidele. Oleks tegemist partei asutamisega, siis oleks positiivse programmi olemasolu üpris loogiline. Ka näiteks seitsme kirja kohta võib öelda, et ega neil mingit programmi välja pakkuda ei olnud, oli lihtsalt olukorra konstanteering. Antud juhul see näitas, et suur hulk, sealhulgas ka Eestis üsna tuntud inimesi on ühesugustel seisukohtadel ega nõustu praeguse ametliku kursiga.

Parteid me selle manifestiga kindlasti ei asutanud, parteisid asutatakse parteikongressidel, mitte allkirjade kogumisega.

Noh, on väljapakutud, et see tuleks muuta aktiivseks rahvaliikumiseks. Kuna mina ei olnud selle manifesti idee autor, vaid toetasin ainult allkirjaga, pole ma nende probleemidega ka otseselt tegelenud. Kindlasti tuleb toetada selgelt välja öeldud mõistlikke seisukohti, sest minu arust pole keegi manifesti kohta midagi oluliselt halba öelnud, pigem on märgitud, kes sinna alla on kirjutanud, kas nad on võimelised koostööd tegema, millised populistid või mittepopulistid nad on. Minu arust püütakse kogu manifestile alla kirjutanud seltskond ja võimalik tekkiv rahvaliikumine võimalikult negatiivse imidû ikära alla matta.

Inimesi oli 43 ja sinna koguti minu arust 4-500 allkirja veel lisaks. Iminesed on väga mitmetelt erialadelt, mõned poliitiliselt aktiivsed varasemal ajal, on ka endisi parlamendiliikmeid. See ongi natuke millegiga silma paistnud seltskonna kooslusel tekiinud manifest, ei ole lihtsalt mingid teadmata või tavainimesi sinna alla kirjutanud. Eks igaüks tegeleb poliitikaga niipalju kui võimalik ning see, et sinna alla kirjutasid Tiit Madisson ja Jaanus Raidal ja Aleksander Einseln näitab, et poliitikud, kes on kogunud valimistel tuhandeid hääli ning omavad mingisugust toetust valijate seas, on sellega liitunud, nii et eeldus on, et siin on ka teatud rahva toetus taga.

Eelkõige põhimõttelisi tegijaid.

See on iseenesest keeruline küsimus, aga...

Hea küsimus. Ei ole niisugust otsest eeskuju, aga ütleks, et on inimesed, kelle ideed tunduvad sümpaatsed ja on inimesi, kelle tegevus on sümpaatne. Ideed ja tegevus on suhteliselt erinevad asjad. Pean ütlema, et Eesti Vabariigis minu arvates on Edgar Savisaar, see on selge. Ja tema meetodid on ka päris efektiivsed, seda näitas ka Koonderakonna poolt planeeritud ja läbi kukkunud umbusaldusavaldus Tallinna Linnavalitsuses. Arvan, et olnuks tema asemel võib-olla Mart Laar, oleks see läbi läinud. Nii et Savisaar on tõepoolest tegija.

Ideeliselt on nii mitmetegi üleskutsele allkirju andnute seisukohad sümpaatsed, näiteks Jaanus Raidaliga on mul kontakt juba pikast ajast. Kui 1996. a. jaanuaris asutasime Tuleviku Eesti Erakonnajuures töörühma “Ei Euroopa Liidule!”, siis selle idee autor olin mina. Kes on eriti sümpaatne ja kelle tõttu ma olen isegi olnud kaks aastat Koonderakonnas, on Endel Lippmaa. Temast paremat aju on Eestis üpris raske leida, peale selle tema korrektsus suhtlemisel. Loomulikult on ka teisi sümpaatseid inimesi, näiteks Jüri Estam, kellest pean lugu tema põhimõttekindluse poolest.

Ebasümpaatsuse tipp on Tiit Vähi. Olen temaga ka lähemalt kokku puutunud. Tema seisukoht referndumi suhtes Euroopa liitu astumisest, kus ta väga küüniliselt ütles, et ega referendumit saa ikka lubada, kuna rahvas hääletab valesti - see näitab minu arust tema ülimat pragmaatilis-küünilist lähenemist rahva huvidele.

Ka Välisministeeriumi kantsler Indrek Tarand andis lihtsalt isiklikust antipaatiast 1994. a. peaministri vastuvõtul korralduse Otter välja visata, kuigi Tartu Ülikooli Üliõpilaskond sai kolm kutset, ühe neist mina. Nii et on inimesi, kes asjadele väga subjektiivselt lähenevad ning paraku on tunne, et EÜS-i liikmed on pigem oma tegevuses suhteliselt subjektiivsed, nad ei ole oma positsioone saanud seetõttu, et nad on kõikidest tugevamad, vaid pigem seetõttu, et mõned üksikud aktiivsed inimesed EÜS-ist on endale karjääri teinud. Kui vaadata Välisministeeriumi, siis see on ikka väga selge korporatiivse ühiskonna näide ning korporatiivsus ei ole mulle vastuvõetav.

Sotsaiilküsimustes Europarlamendi saadik Jens Peter Bonde, majandusreformide küsimustikus võiks tuua näiteks Ronald Reagani oma suhteliselt eduka liberaalse majanduspoliitika läbiviimisega. Rahvuskonservatismis Jean Marie Le Pen, kellega kohtusin Tolounis Force Nationeli peakorteris.

Demograafilisest olukorrast Prantsusmaal. Ma saan väga hästi aru, miks Rahvusrinne on nii edukas. Näiteks Marseille’s, kus koos eeslinnadega elab 1,1 miljonit elanikku, on prantslasi 400 000.

Minu arust ei peaks!

Põhjusi on mitmeid, neist võiks paar-kolm tundi rääkida. Minu arust on kolm põhjust, vala või argumenti. Esimene on võimu ja suveräänsuse delegeerimine Brüsselile, kus eurostandardid kehtestatakse kondoomidest kuni kuusepuudeni välja - ma arvanet see süsteem on absurdne. Teiseks arvan, et mõningad printsiibid, näiteks euroraha ja sisuline ühtne turg ei ole eriti veenev rahvusliku suveräänsuse aspektist, mis majanduslikult oleks allutatud keskkontrollile, ja kolmandaks, mis minu arust väga oluline argument, on tööjõu vaba liikumine ja siin ma ütleksin otse tegelikult väga olulise argumendi, mida Eesti europoliitikud on üldse väitnud, et keegi siia elama ei asu - puht klimaatiliselt, kui vaadata, mida teevad praegu Vahemere-äärsed riigid - kuna kliima on soojenenud, siis sisulise väärtusega põllumajanduslikku pinda Itaalia lõunaosas peaaegu enam ei ole, rääkimata Hispaaniast ja Kreekast.. Üpris selge on, et tõepoolest on palju valdkondi, kus klimaatilised mõjutused on tugevad ja ma kujutan ette, et eks ta mingit mõju avaldab ka Eestile. Eesti on niivõrd hõredalt asustatud - võrreldes Hollandiga, kus sama suurel territooriumil on meid üle kümne korra vähem, rääkimata Belgia, Luksemburgi, Saksamaaja Taani asustustihedusest. Nii et siin on piisavalt ruumi, kuhu tulla ja piisavalt ruumi tegutsemiseks. Paraku kardan, et eestlne kipub olema sama laisk kui sakslane, ega ta 25 aasta pärast heaoluühiskonnas elades musta tööd tegema ei hakka. Nii et kartus on ja paljud demograafilised aspektid mängivad Eesti kui kiiresti vananeva ühiskonna vastu. Näiteks Rein Taagepera ja Mait Klaassen on samuti seda oma uurimustes käsitlenud. Klaasseni järgi 15 aasta pärast, Taagepera järgi 30 aasta pärast elab Eestis 2 miljonit, kellest eestlasi on 900 000, Eesti venelasi 4-500 000 ning pool miljonit muud rahvast, peamiselt mustanahalised. Need prognoosid on päris karmid ning tahaks teada, mis jääb Eesti rahvuslikust identiteedist ja kultuurist alles, kui eestlased muutuvad vähemusrahvuseks omal maal. See on selge, et Aasia ja Aafrika on jõulised migratsioonipumbad, mida Euroopa ka edaspidi kasutab.

Järelikult, kui eestlane seda ei tee, teeb seda keegi teine.

Ja ongi! Aastas suureneb Maakera elanike arv üle 100 miljoni, kes ei ole ei meie nahavärvi, ei meie silmakujuga ega, ütleme, euroopaliku mõttelaadiga. Valgete, Euroopa elanike arv ju väheneb, suureneb asiaatide ja neegrite arv, nii et see on mingil määral objektiivne paratamatus. Kuid arvan, et Eesti võiks antud juhul aktiivsel tegutseda, et see ei muutuks Eesti objektiivseks paratamatuseks. Nagu praegu Saksamaal ja Taanis ja igal pool mujal, kus valimistel väga aktiivselt esinevad radikaalse ja rahvusluse pooldajad.

Ikka tekkis. Kapo koristas mind kohe ära ja toppis Lutsu tänava hoonesse, kus röömsalt KBG ajastust pärit lamp näkku suunati ja hakati uurima, et miks Venemaa meid finantseerib ebastabiilsuse tekitajatena ning TALSE kukutajatena.

Vaat mina ka ei tea, miks Kaitsepolitsei asjale paranoiliselt läheneb.

Noh, telefonikõnesid ikka kuulati pealt.

Kui keegi köhatab telefonikõne vahele, siis on raske eksida.

Ei, varem ei ole. Peale seda meeleavaldust ja kokkupuudet Kapoga olen märksa realistlikumaks muutunud, elutaju ja kõik kaasnevad, seetõttu ütlen otse, et tegelikult on praegu tavainimene suhteliselt kaitsetu ametnike omavoli ees.

Piisavalt.

Näiteks minu vanaisale kuulunud maja kuulus tagastamisele. Tartu linnavarade osakonnas väideti, et sellega ei ole probleemi, saadame kirja koju ja on tagastatud. Pärast selgus, et nad müüsid sularahakroonide eest selle maha. Läbi kohtuvaidluste tuli see omandiõigus taastada. On teisigi küsimusi, näiteks siin ülikoolisiseselt, kus eelmist administratsiooni mittetoetava poliitilise meelsuse eest võis ebameeldivusi tekkida.

Raske öelda, eks elu näitab. Ütleme, et üliõpilased ei lähtunuds rektori valimisel mitte administratsiooni isikkoosseisust, vaid teatud põhimõttelistest seisukohtadest.

Minu arust ka ülikool on eeskätt õppe-teadusasutus, mitte kommertsstruktuur, kus peahoone WC maksumuseks on 26 000 Eesti krooni. Haldusprorektor tellib rõõmsalt satelliidi teel erootikaprogramme, Üliõpilasküla direktor soovib liisida ligi 400 000-kroonist Volvot, samal ajal kui kõik üliõpilased kokku maksavad ühe kuu üürina 450 000, nii et 90% ühe kuu üürist läheks direktori ametiautole - sorry!

See ei saagi lõppeda, niikaua kuni Riho Illak on ülikooli haldusprorektor - Illak ja Kask on sugulased.

Mina pole kohtukutset saanud. See oleks ka suhteliselt naiivne. Muidugi, tõde on valus kuulata.

Mõningaid on, olulisim kontakt oli see, et 1994. a. sügisel kandideerisin Jõgevamaa Haridusosakonna juhataja kohale, nagu ma aru sain, olin üldkonkursil kõige edukam, kuid sellest ei piisanud, et läbi minna. Aga aastas paar-kolm korda sõidan Jõgevalt läbi.

Mida oleksite teinud haridusosakonna juhatajana?

Esiteks oleks märkimisväärselt uuendanud süsteemi ja viinud sisse sisulise infovahetuse koolide ja haridusosakonna vahel. Teiseks märkimisväärselt kaasanud välisfonde hariduse parandamiseks ja finantseerimiseks - alates Tiigrihüppe programmist koolide arvutiseerimisel ja lõpetades sisulise koolituse ja väliskontaktidega. Kuna aga see oli suhteliselt pikka aega - neli aastat - tagasi, on tänased olud kindlasti märkimisväärselt muutunud, nii et ma ei saa öelda, mida ma praegu teeksin Jõgevamaa hariduselus. Aga üks on selge, et hariduses peavad domineerima innovaatilised ideestikud, selles suhtes, et oleks tõepoolest see noor, kes on ette valmistatud , konkurentsivõimeline tööjõuturul. Paraku praegu, kui vaadata näiteks Tartu linnast ülikooli saanute ja Jõgeva maakonnast ülikooli saanute protsenti, siis siin on drastilised vahed, mida olekski tulnud hakata vähendama.

Soovin ikka rahulikku meelt ja edu isiklikes töödes-tegemistes, aga üldiselt arvan, et Jõgeva on suhteliselt strateegiliselt väga heal kohal ja lisaks maanteeühendusele ka ühendus raudteed kaudu. Üldiselt tuleb olla enda kodukoha patrioot ja tõepoolest märkimisväärselt üritada ka ajusid ja noori Jõgevamaale tagasi tuua.

Jah, praegu toimuvad Tartu Ülikooli üliõpilasesinduse valimised, kus ma kandideerin viiendat ja viimast korda, see otsus on üpris kindel. Veel võin öelda, et ma ei välista osalemist Riigikogu ja 1999. a. kohalike omavalitsuste valimistel.

Parteid on suhteliselt raske öelda, kindlasti on välistatud Mõõdukad ja Isamaaliit, võib-olla veel mõni partei, kes minu arust teatud seisukohtades on liiga elitaarne ja korporatiivne seltskond. Üldiselt olen ma maailmavaatelt paremtsentrist, sotsiaal- ja haridusküsimustes tsentrist ja ma?jandusküsimustes parempoolne, nii et see on enam-vähem spekter, kus ma võin kandideerida.

Ma asendaksin Reformierakonna Koonderakonnaga, sest majandusküsimustes olen ma suhteliselt parempoolse platvormi esindaja ja Koonderakonna liige olen ma ka juba kaks aastat olnud, selle aja jooksul selgus, et see on täiesti mõttettu erakond, ta ei olegi sisuliselt erakond, vaid mingi finantsgrupikeste esindusorgan. Ütleme, niivõrd korruptiivset ja lubadusi mitte täitvat erakonda annab Eestist otsida.

Eks kõik sõltub olukorrast ja tegelikult ka sellest, kes läheb valimistele, kellega koos ja mis platvormiga. Oma otsuse ma langetan kindlasti lähtudes erakondade platvormidest, mitte millestki muust.