Tartu Ülikooli üldajaloo korraline professor Jüri Kivimäe (51) on akadeemilistes ringkondades tuntud kui särav ja karismaatiline esineja. Tema kaheldamatust populaarsusest annavad muuhulgas tunnistust tudengite hulgad, kes lühikese intervjuu jooksul lemmikõppejõule õppeaasta alguse puhul lilli tassisid.

Ei suuda täpselt mäletada oma esimest stuudiumipäeva, aga kuidagi häguselt on meelde jäänud esimesed loengud ja esimesed õppejõu esimesel semestril ja esimesel kursusel. Kuigi jah, nende hulgas on praegu dotsent Märt Tänava, meie pikaajaline õppejõud, kes oli ka minu õpetaja, nii et selline üllatav järjepidevuse kinnitus. Aga loengud toimusid Keemiahoones huvitavas auditooriumis, millel oli klaasist aken, kuhu oli kirjutatud ühele poole AUDIT, seda võis teiselt poolt lugeda ja meie hüüdsime seda TIDUA-ks. Ladina keelega alustasime ka esimesel semestril, meil oli Lalla Gross ladina keele õppejõud ja noormehed tormasid alati võidu, et vanaprouale mantel selga aidata.

Mingil moel kindlasti kontrasti ei ole, sest on olemas mingi igavikuline üleminekufaas inimese elus, kui ta saavutab keskhariduse - või nimetame seda tänapäeval gümnaasiumihariduseks - ja tuleb mingi küpsuse periood. Mõnikord irooniliselt, naljaga pooleks nimetan stuudiumi lapsepõlve pikenduseks. Tõepoolest, pärast keskkooli ei kujutanud mina, nagu ka võib-olla praegused Tartu Ülikooli sisse astunud värsked üliõpilased, et nad pärast keskhariduse omandamist lähevad ja leiavad endale töö. Me tahtsime edasi õppida, omandada midagi enamat ning me ei tahtnud sõna otseses mõttes tollal tööle minna. Tundsin ennast selleks liiga ebakindlalt, mitte veel valmis olevana. Selles mõttes on ühesugune, erinevusi on muidugi palju. Tartu Ülikool tollal, 1965. aasta septembris ja praegu, 1998. aasta septembris on kaks üsna erinevat asja. Tartu Ülikool on mitte ainult formaalselt, oma nime poolest uuenenud ja muutunud, muutunud on ju ka õppejõudude põlvkond lausa, poolteist põlvkonda on vahetunud. Aga ka sisuline õppetöö korraldus viib selle praeguse Tartu Ülikooli võrdlusse Tartu Ülikooliga, mis õilmitses akadeemilise vabariigina enne Teist Maailmasõda, sarnasus ainevaliku süsteemi ja väga paljude näitajate poolest... Selles mõttes kindlasti Tartu Riikliku Ülikooli struktuur ja praegune avalik-õiguslik kõrgkool, nagu ta täna on sätestatud, on üpris erinevad. Teiselt poolt on ka õpetatavate ainete sisu ja akadeemilise vabaduse seisukohalt Tartu Riikliku Ülikooli ja praeguse ülikooli vahel küllaltki oluline muutus toimunud. Tartu Ülikool on praegu oma ajaloo ja õpetatavate ainete sisu ja valiku poolest kahtlemata akadeemilise vabaduse näitaja. Kuid see akadeemiline vabadus ei ole ju sugugi mitte ainult vabadus, piiritu vabadus, vaid sisaldab endas vägagi kõrgeid vaimseid kohustusi, vabadus kui tunnetatud paratamatus filosoofiline mõiste sellele. Arvaksin, et kahte ülikooli võrreldes on kindlasti praegu tegemist võrdlemisi raske ülesandega üliõpilasele - kuidas tulla toime oma stuudiumiga ja kuidas hakkama saada, kuidas sooritada õige ainevalik ja leida selline niðð oma stuudiumis, mis võimaldaks leida noorel, kõrgelt haritud inimesel Eesti Vabariigi tööturul hea töökoht. Nii et siin on see akadeemiline vabadus seotud omamoodi teiste ja väga huvitavate tahkudega, mis mõttes kahte ülikooli on väga raske ja peaaegu võimatu võrrelda.

Võin sellele vastata huumoriga, et, lõpetanud Pärnu 1. keskkooli paari klassivennaga vaatasime, mis siis edasi saab, ja vaatasime, Tartu Ülikooli poole mõeldes - miks me langetasime otsuse Tartu Ülikooli kasuks, ma ei tea, tõenäoliselt tundus see meile tollaste riiklike ülikoolide skaalal siiski kõige mainekam - valisime selle järgi, kus kõige vähem sisseastumiseksameid oli. Selles mõttes oli valida laias laastus ajaloo ja juura vahel, juura tundus väga riigitruudusega seotud olevat, loobusime sinna sisse astumast, mine tea, mida see oleks võinud kaasa tuua, tänapäeval oleks võinud olla väga tehtud inimene ka hea juristina. Nii et see oli küllaltki juhuslik ja ma arvan seda, et kindlasti olid olemas mõned vaimsed süvahoovused ja niisugused mõned nooruses saadud kogemused ja mõnesuunaline lugemus, mis kuskil alateadvuses kallutas ajaloo poole. Aga mitte puhtalt ajaloo poole, mulle tundub, et väga paljud Tartu Ülikooli ja ajalugu õppima tulnud noored on tahtnud õppida midagi eriliselt atraktiivset ja põnevat ja see on arheoloogia ja etnograafia. Tollal ja praeguseni olid need väga atraktiivsed. Miks - seetõttu, et nad tundusid tollal olema kõige vähem politiseeritud, apoliitilised ained.. Loomulikult parteiajaloo õppimine erialana oli tollase noorsoo hulgas väga kahtlane. Me oskasime head halvast eraldada või õigupoolest õppisime seda stuudiumi käigus eraldama, nii et nii drastiline see nõukogude aeg kahtlemata ei olnud, me suutsime eristada, mis on halb ja mis on hea. Küllaltki suurel määral oli juhuslik valik, üldhumanitaarne oli võib-olla niisugune kallak, aga sama edukalt oleks võinud eesti filoloogiat õppida või ka võõrfiloloogiat. Mul oli üks eelistus, tahtsin õppida prantsuse filoloogiat, kuid kahjuks sellel, 1965. aastal prantsuse filolooge ei võetud, neid võeti üle aasta.

Mingil moel juura kindlasti kandis konjunktuursuse pitserit aga ma ei söanda seda nii kaljukindlalt väita. Erilist konjunktuuri, silmas pidades näiteks kõrgkooli saanud inimeste tuleviku- ja karjääri, ka poliitilise karjääri võimalusi ju teatavasti ei olnud, see ei ole mingisugune saladus ega mingisugune eriline solvumismoment, et näiteks ka poliitilist kaadrit valiti ENSV-s Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetajaskonnast. Mida võib seletada üksnes sellega, et valik oli tahtlik - mitte lasta Tartu Riiklikust Ülikoolist tulnud ja kahtlaste ideedega siiski võib-olla mürgitatud inimesi riigivõimu juurde. Selline valik tundus nõukogude ajal teaduslik-tehnilise intelligentsi esiletõstmine humanitaarintelligentsi kõrval väga selgelt nähtav. konjunktuursete ainete puhul sõltus inimese enda konjunktuursuse tahtlikkusest. Ta võis väga paljudel aladel valida ja konjunktuursuse tahtlikkus sõltus sellest ka, kui aktiivne oli ühiskondlik-poliitilises elus tollane üliõpilane näiteks komsomoli või väga varasel astmel parteikarjääri tehes - need ei kattunud. Otsest konjunktuurivõimalust, jah, palju ei olnud, ma ei ütleks, et see olnuks nii nagu tänapäeval ärimajandus ja juura. Majandusega ei olnud küll palju peale hakata.

Ei. Siiralt ütlen ei, sellepärast et uudishimu ajaloo ja mineviku tundmaõppimisel on nii piiritu ja niivõrd palju köitev olnud, et valitud ja omandatud eriala ei ole tahtnud loovutada. Poliitikas olemine, poliitilise karjääri tegemine on mulle iseloomu poolest kuidagi vastuvõtmatu. Mitte sellepärast, et see oleks seotud mingisuguse moraalse printsiibiga, nagu sakslased ütlevad, Politik ist eine schmutzige Sache, ei seda mitte. Poliitika peab olema, aga las seda teevad inimesed, kes tunnevad selleks kutsumust, mina ei ole seda poliitikakutsumust tundnud.

Ta ei ole väga kitsas, vastupidi, see kipub olema mõnikord väga-väga lai. Olen püüdnud leida sellele teoreetilist põhjendust, et mineviku lahterdamine ja periodiseerimine on tegelikult selle tegijate endi üsna suur kokkuleppe küsimus. See tähendab, et ajalugu ehk minevik on tegelikult tervik ja seetõttu ajaloo võlu ja ka ajaloo ilu, kui laenata väga huvitava ja põneva raamatu pealkirja, seisneb just selles lahutamatuses. Kuid et selleni jõuda, selliseid ideid omaks tunnistada, tuleb läbi teha üsna raske eneseleidmise kool ja õppida minevikule esitama küsimusi. Küsimus läheb selle peale, milliseid küsimusi siis tuleb minevikule esitada? Kahtlemata on üks küsimus see, mida Leopold von Ranke küsis 19. sajandil, et teada saada minevikust, kuidas see tegelikult oli. Teame tänapäeval, olles parandamatud ratsionalistid, et me ei jõua kunagi täpse teadmiseni, kuidas ajalugu tegelikult oli ja see on igavene lähenemine sellele püüdmatule sihile, et teada saada, milles seisneb ajalookirjutuse, ajaloo uurimise ja ajalooteaduse tegelik mõte. Nii et ajalugu on huvitav alates Assüüriast ja Babülonist kuni, ütleme, Võrumaa metsavendadeni välja. Probleem on selles, milliste küsimustega läheneme minevikule, mida me tahame teada saada, kuidas mõista. Selline ajaloo mõistmine eeldab kahtlemata ka hästi ratsionaalselt kontrollitud fantaasia kasutamist, luua endale kujutelm, pilt ja seda mõista. See on väga huvitav, erakordselt huvitav.

Jätkuks eelnevale on see, et küsimused ja uudishimu ei seisa paratamatult paigal, küsimuse all on tegelikult see, et inimene muutub oma eaga koos, toimuvad muutused tema mõttelaadis, mis kahtlemata väljendub ka tema suhtumistes ja hoiakutes. Igapäevaelust, argielust tingituna on siin paratamatult seos ka kutsetööga. See ei ole lihtsalt valge paberi ja pliiatsi töö, seesama mõtlemine projitseerub tegelikult ka mõtlemisele minevikust. Seetõttu ütlen, et mul viimastel aegadel on toimunud taas üks muutus ajaloohuvis, tugevam kui varem kunagi ja see on äärmiselt inimesekeskne, niiöelda huvi biograafia vastu, inimene kõigis tema detailides, niipalju kui on võimalik ühe ajaloolise isiku kohta välja kaevata, et mõista, kuidas ta funktsioneeris, kuidas ta liikus, kuidas ta käitus, kuidas ta oli möödanikus oma kõigi inimlike vooruste, puuduste ja nõrkustega. See on jahmatamapanevalt huvitav. Selle kõrval ma ei eita näiteks suurte graafikute, skeemide ja üldistuste ajalugu ja ma ei seaks mingisugust hierarhiat, see on lõpuks iga ajalooga tegeleva inimese individuaalne valik. Aga me peame endale aru andma, et see inimlik sallivus, tolerants kuulub ka kutsetööd tegevate ajaloolaste hulka ja loomulikult ma sallin täiesti, kui keegi tegeleb puhtalt majandusajalooga või keegi tegeleb väga põnevalt näiteks kliima ajalooga, kus inimene võib absoluutselt puududa, mis ainult toetab minu arusaama, et ajalugude paljususes me ei ole suutelised oma ajusse paigutatud mälule nagu arvutikettale salvestama kogu ajalugu tervikuna. Järelikult inimese peas olevale kõvakettale mahub ainult teatud aspekt ja ainult teatud valdkond, mis väljendub ka selles. et - no ja siis, kolleeg tegeleb ka teise probleemiga. Aga arvan, et inimesekeskne ajalugu ja inimene minevikus kõigi oma argipäevaste detailide ja kogu oma elu ja tööväljaga on erakordselt põnev.

Ma ei tahaks praegu neid veksleid välja anda. Jah, minu huvid on praegu millegipärast suundunud 17. sajandi esimese poole mõningate ajalooliste tegelaste suunas. See on tegelikult minu salaarmastus, vaadata nendesse inimestesse sisse, kuid mitte ainult, ka 16. sajandist ja varem. Paraku mitmesugused kohustused, mitmesugused pooleliolevad projektid, mis kõik ei ole alati nii väga atraktiivsed seovad nii palju ja igapäevane administratiivtöö, et see muutub kõik lausa niisuguseks hobiks igapäevase tegevuse ja kutsetöö kõrval - kahjuks.

Väga keeruline öelda, ma ei saaks projitseerida niiöelda nii-öelda oma laste vanuse põhjal, et nad on kõik sarnased oma mõttelaadilt - vastupidi, nad on kõik erakordselt erinevad. Nad on kindlasti oma huvide laiuselt niivõrd kirevad ja erinevad, et seda põlvkonda on kahtlemata lausa võimatu kõrvutada põlvkonnaga, kuhu ma ise kuulun ja kes 1965. - 1966. aastal astus Tartu Ülikooli. Aeg ja inimesed on palju muutunud. Osalt on nad väga hästi ette valmistatud, tulnud läbi raske võistluse mitme inimesega ühele kohale ja on oma üliõpilaskoha kätte võitnud. Osalt on nende ettevalmistus kahtlemata parem, võib-olla ka erinev, sest me teame, kui palju linna tippjuhtivad koolid ja erialasuunitlusega gümnaasiumid Tallinnas ja Tartus on suutnud edumaad suurendada võrreldes mõningate maal või väikestes linnades olevate keskkoolidega. See on tendents, millele on juba avalikult tähelepanu osutatud ja see on muidugi kaunis ohtlik tendents. Teiselt poolt süvendavad seda tendentsi veel ka erinevad materiaalsed võimalused. Arvan, et Tartu Ülikool peaks kõigest jõust pingutama, et me natukenegi tasakaalustaksime neid erinevusi. Ja muidugi on kindlasti parem võõrkeelte ettevalmistus. Kuid samal ajal sisaldab see võõrkeelteoskus ka mõningaid ohtusid, nimelt enesekindlus, et me oskame inglise keelt, tuletab mulle meelde ühe, mitte küll inglase, aga lääne inimese üteluse, et ainult halva inglise keele õppimine on lihtne. Inglise keel, nagi ka klassikaline hea vene keel on ületamatult raske omandada nii kõnes, kirjas ja lugemisoskusena. Nii et keelteoskus on kahtlemata tähtisalus, aga olukorras, kus meil praegu on võimalus kasutada suurt hulka võõrkeelset erialast kirjavara tähendab, et seda kirjavara tuleb õppida lugema. Nii et korralik inglise või saksa keel, mis gümnaasiumist on tulnud, vajab Tartus kindlasti täiendamist. Teretulnud on muidugi ka see võimalus, et tudengid saavad aru - mida rohkem võõrkeeli üks eesti keelega inimene ülikoolis omandab, seda paremad väljavaated on tema tulevases ametialases karjääris ükskõik millises ametis ükskõik millisel erialal. See ei tähendaks veel rahuldumist saavutatuga, kui tullakse gümnaasiumidest perfektse inglise keelega, vaid siis peaks kindlasti saksa, prantsuse või hispaania keele ära õppima. Tean, et väga paljud üliõpilased kasutavad neid võimalusi, menüü, mida pakutakse ülikoolis, on üllatavalt suur.

Kindlasti asisem ja tõsisem kui vanasti. justnagu aimates ette, et moodsas ülikoolis on tendents selles suunas, et üliõpilaselu kipub tahaplaanile jääma selle natuke jutumärkides jaapanliku eluvõitluse nimel, mis ootab neid ees. Muretumad olid need nõukogudeaegsed üliõpilaspõlvkonnad küll ja üliõpilaselu oli kammitsetud ja teistlaadi, kuid ta eksisteeris. Tajun praegu seda, et asisem, tõsisem ja valmis üsna keerulisteks aastateks stuudiumi nimel. Aga neil on energia, võib-olla isegi teadatahtmine ja motivatsioon kõrgem kui vanasti. Kasvõi minu isiklik näide, et ma ei valmistunud aastatepikkuseks pingutuseks, vaid sattusin siia juhuste kokkusattumuse tõttu.

Raske öelda, väga raske öelda. Kahtlemata paremad neist jätkavad magistrikraadi omandamise nimel ja kellel piisavalt uudishimu ja tahtmist edasi jätkata ja ka materiaalseid võimalusi jätkata veel doktoritöö, tõelise väitekirja kirjutamise nimel, kasutades sinna vahele.../Intervjuu katkestavad lilli tooma tulnud tudengite massid/.

Küsimus on keeruline, aeg annab arutust. Mulle näib, et on hea, et üliõpilased mitte massiliselt ei tööta. Pigem arvasin varem, et tendents koolitada ennast töölkäimisega, mis on muidugi väga riskantne, et siiski see praegu ei näi süvenevat. Ma ei süüdistaks neid, et neil ei ole töökogemust ja nad ei tea, mida tähendab tööinimese elu, ükskõik mis erialal nad on, kuid eks töökoha leidmine saab olema küllalt keeruline ja keeruline sellepärast, et milline näeb välja vabade töökohtade turg nelja-viie aasta pärast, on väga raske öelda. Kahtlemata on üks väike tendents, et tuntakse huvi õpetajakoolituses jätkamise vastu, mis oli vahepeal peaaegu välja suremas - ükskõik missugune eriala või töökoht, aga mitte õpetajaks. Eeldan, et ka õpetajaskonnas peaks toimuma mingi põlvkondade vahetus, lihtsalt normaalse pensioneerumise teel. Ja järelikult eesti õppekeelega koolides võiks õpetajakohti tulla. Kui sellele ei räägi vastu teine tendents, et üldine Eesti rahvastiku iibe vähenemine paneb ka nendele oletustele küsimärgid järele - kahjuks.

Olen sellega nõus, isegi kui paljud minu vanemad kolleegid on risti vastupidisel arvamusel, et peame säilitama vastuvõtu. Kuid minu isiklik arvamus on jäänud praegu toetuseta. Mitte et ma tahaksin nüüdseks juba poole sajandi ületanud elueas teha nii, nagu oli vanasti, aga Tartu Ülikooli astusin ma kursusele, kus oli 25 inimest. Ma ei arva, et meid produtseeriti liiga vähe, see oli mingisugune paras optimum, kõik on leidnud oma tegevusala siin, seal või kolmandas valdkonnas poliitikast teaduseni. Arvan, et tuleks töötada pigem vähem, aga paremini. Sellele on teatud bürokraatlikud reeglid vastu, kasvõi see, kas väiksema üliõpilaskontingendiga on võimalik säilitada kõiki töökohti, mis on nähtavasti üks keskseid küsimusi. Aga ma pooldaksin kindlasti ajaloo erialal vastuvõtu vähendamist. Pedagoogika põhimõte on, et peaksime demokraatlikult tegelema kõigiga, aga kas me suudame? Kui üldloengutele tuleb 50-60 inimest, kas seda ei ole mitte palju? Õpetajatel kaob vahetu individuaalne kontakt üliõpilastega, mis on tegelikult hädavajalik. Teiselt poolt on õppejõud oma auditooriumi suhtes ebakindlad, nad ei kuula selle vastukaja. Kui on väiksem auditoorium, on kontakt parem ja nad teavad ka, millises suunas edasi minna. Eesti oludes oleks otstarbekas kõrgemalt kvalifitseeritud, kuid väiksem arv ajaloolasi produtseerida.

Nii et taasiseseisvumisega kaasnenud suurenenud vajadus ajaloolaste järele on nüüdseks juba taandunud?

See on kaksipidi, kuidas me praegu tahame. Ajalookoolitus nõukogude ajal ja nüüd taasiseseisvunud Eestis on olnud niivõrd universaalne, et näiteks Eesti ajakirjanduses on noorematest ajakirjanikest julgeksin öelda väga suur rühm ajaloo eriharidusega inimesi, mis kipub lähenema London City näitele, kus öeldakse, et kui sa tahad heasse panka tööle saada, siis sa pead kindlasti pangaeriala kõrval õppima Cambridge'is või Oxfordis ajalugu. See on universaalne intelligentsipõhi, mis omandatakse ülikooliharidusega. Arvan, et see on kogu Tartu Ülikooli eksistentsi jooksul see põhi, mis on määrav.

Kas teil on isiklikke või uurimisalaseid kontakte Jõgevamaaga?

Otseselt mitte, kuid mul tuleb alati soe tunne südamesse, kui kunagi ärakirjutatud Tallinna hansakaupmehe võlaraamatus 1550ndate aastate alguses jooksevad läbi eesti talupoegadest veovoorimehed, kes olid kaupmehe teenistuses ja pärit niisugustest kenadest kohtadest nagu Jõgeva ja Vägeva. Põhja-Tartumaa vanem ajalugu on sageli peidus allikais, mida sageli ei ole osatud uurijate lauale tuuagi. Meeldiv on näha lokaalajaloo renessanssi Eestis, näen ääretult suurt huvi kohapeal, millele kutselised ajaloolased suurtes linnades ei ole suutnud veel vastata.