Rikastumiseks on põhiliselt kolm võimalust: konservatiivne meetod, lisaväärtuse tekitamine ja väärtuste ümberjagamine.

Rikastumine konservatiivsel teel eeldab päranduse saamist. Tegemist on vanima, auväärseima ja ühiskondlikult kõrgelt aktsepteeritava rahateenimismoodusega. Paraku lubab seadus suhteliselt vähe võimalusi selle kasutamiseks just teile sobival momendil.

Lisaväärtuse tekitamine nõuab aukartustäratavas koguses tööd ja aega. Paremas olukorras on need, kelle pakutava kauba või teenuse hulk turul on piiratud. Kahjuks ei taha konkurentsiametid, trustidevastased seadused ja kõikvõimalikud võrdõiguslased niisugusest olukorrast midagi teada. Mõnevõrra lihtsam on neil, kes pakuvad mitte väärtusi, vaid väärtushinnanguid. Nad ei müü teile näiteks mitte maitse- ja värvainetega tembitud gaseeritud vett, vaid “naudingut pudelis”. Ja kui palju te tolle naudingu eest ka raha välja ei annaks, panevad nad teid uskuma, et olete selle supersoodsalt kätte saanud.

Väärtuste ümberjagamine on revolutsionääride, röövlite, ametnike, sulide, filantroopide, kinnisvarahooldajate ning muude tumedate tegelaste pärusmaa. Ehkki üsna hirmuäratav seltskond, talutakse neid vähemalt niikaua, kuni need, kellelt nad midagi ära võtavad, asjade niisuguse käigu üle väga valju nurinat ei tõsta. Selleks leitakse väärtuste ümberjagamisele mingi ilusakõlaline õigustus.

Näiteks kogub valitsus kütuseaktsiisi, põhjendades seda Euroopa eeskujuga ning lubades vastutasuks paremaid teeolusid. Kuivõrd teeparandajad tõepoolest tihtilugu silma hakkavad, on autoomanikud üsna lootusrikkad ning peavad end suhteliselt rahulikult ülal. Seda hoolimata asjaolust, et suurem osa teeaukude lappimiseks korjatud rahast kaob mingitesse muudesse aukudesse.

Heaks väärtuste ümberjagamise vahendiks on loterii. Oletame näiteks, et selle peavõit on 500 000, pilet aga 10 krooni. Et keegi saaks need 500 000 krooni, peab 10 krooni loovutama 50 000 inimest. Kuivõrd poole piletimüügisummast tavatsevad korraldajad endale jätta, saab peavõidu tegelikult üks inimene sajast tuhandest. Kui saab. Ülejäänutele ei jää midagi peale piletiostmise rõõmu. Kuid nad on sellega nõus ning ostavad pileteid ikka ja jälle! Irvhambaist majandusteoreetikud nimetavad loteriisid lolluse maksustamiseks.

Mõnikord on lisaväärtuse tekitamise ja väärtuste ümberjagamise vahel pealtnäha raske vahet teha. Näiteks püramiidskeem reklaamitakse algul välja kui lisaväärtuse tekitaja, tegelikult toimib see aga väärtuste ümberjagajana.

Algul on kõik väga ilus. Mingi seltskond asutab kõlava nimega firma, mille äriplaan tõotab pöörast kasumit. Kuivõrd too paberileht sisaldab pelgalt majandustermineist kubisevat sõnavahtu, millest ei selgu, kust kavandatav kasum täpselt peaks tulema, ei taha pangad ega muud krediidiasutused sellest midagi teada. Kuid inimesele tänavalt on see hea küllalt, teda ei huvita, miks firma mujalt kui tema taskust käibevahendeid ei leia. Tavainimese jaoks on oluline kiiresti, lihtsalt ja vähese vaevaga palju raha saada. Pealegi kiitleb kellegi tuttava tuttav, kui palju ta sellise rahapaigutusega juba teeninud on ja kui palju ta veel teenda loodab...

Mõnda aega makstakse lubatud dividende korralikult, ehkki samas soovitatakse saadud tulu kohe uut tulu teenima panna. Mõnikord kasutatakse niimoodi saadud raha spekulatsioonideks, mis võimaldavad vältimatut lõppu maksimaalselt aastani edasi lükata. Suurem osa sissemaksetest kulub reklaamile ning dividendide maksmiseks varasematele sissemaksjatele, mis on veelgi parem reklaam.

Ühel hetkel lükatakse väljamaksed edasi, seda muidgi ajutiselt. Sissemakseid võetakse endiselt vastu ning reklaami avaldatakse pikaajaliste lepingute alusel. Ka järgmine dividendide maksmise tähtaeg lükatakse edasi. Sedapuhku on nurin juba suurem, ehkki enamus rahapaigutajad loodab ikka veel. Enne kolmandat tähtaega on märatsev rahvahulk firma peakorteri ukse juba maha murdnud. Selle tagant leitakse mõned hirmunud kontoritöötajad, kellel juba mitu kuud palk saamata...

Juhtivad tegelased, kui need kätte saadakse, ajavad segast juttu, laiutavad käsi ning süüdistavad üskteist. Rabavalt elegantse manöövriga sai aga hakkama tuntuima Vene püramiidskeemi autor Mavrodi, kes vanglas istudes lubas petetud inimestele raha tagasi maksta, kui need ta parlamenti valivad. Ja jalutaski vaba mehena vanglast välja - ikkagi saadikupuutumatus...

Tasapisi muutuvad inimesed püramiidskeemide suhtes umbusklikumaks. Pealegi korrutatakse nii raadiost, televiisorist kui ka kirikukantslist, et ainult töö on see, mis loob tõelisi väärtusi. Väärtuste ümberjagajad peavad kasutama uusi võtteid.

Nüüd ei pakuta enam investeerimisvõimalust, vaid soovitatakse kasvatada oma sissetulekuid kodus töötades. Väljaõpet pole vaja, töövõtted on lihtsad, materjali eest tuleb maksta vaid 40 dollarit. Materjalipaki omahind - umbes dollar - ning asjaolu, et masin teeks sama töö kiiremini, odavamalt, täpsemini ja väiksema matrejalikuluga, huvitab väheseid. Juurdelisatav leping, mille eest küsitakse 20 dollarit, kujutab endast ebamäärasuse ja vigase ortograafia tippsaavutust. Kuid töö- ja rahapuudusest tüdinud inimesed on valmis uskuma sedagi, et nende poolt käsitsi tavalisest kopeerkilest väljalõigatud võõrkeelsete kirjadega kleeps peletab kurja varga auto kallalt minema, mispuhul keegi Ameerikas on nõus 102-kleepsuse partii eest 60 dollarit välja andma. Ka ei näi firmal olevat turustusprobleemi, hoolimata asjaolust, et tuhandepäine kleepsulõikujate seltskond on ühe 8-tunnise tööpäevaga suuteline KÕIK Eestimaa autod kleepsudega varustama. Mõne kuu pärast jätkub kleepsusid kogu maailma autodele ning firma peatab väljamaksed...

Inimpsüühikal on omapära, mis kindlustab väärtuste ümberjagajatele lisateenistuse. Kui inimesel läheb väga halvasti, lülitub sisse kaitsemehhanism - ta keeldub toimuvat uskumast ning loodab, et mingil käsiteldamatul viisil läheb kõik veel hästi. Kriitikameel nõrgeneb ning püüdes kaotatut tagasi võita ollakse nõus rumalalt riskima ning uskuma ükskõik mida. Niisuguses olukorras haaratakse sõna otseses mõttes õlekõrrest ning ollakse valmis ka äsjaseid tüssajaid aumeesteks pidama.

Pruugib vaid Los Angeleses postkasti, kuid mitte kontorit omaval aktsiaseltsil Auto Guard levitada vigases eesti ja inglise keeles koostatud reklaamlehte, milles sedapuhku küsitakse materjali eest 20 dollarit ning lubatakse 5 dollarit valmis kleepsu pealt, kui jälle leidub hulgaliselt neid, kes on vabatahtlikult nõus raha oma taskust ümberjagajate taskusse veeretama.

Ameerika paistab üldse olevat too kuulus Lollidemaa, kus pruugib vaid oma mündid maasse kaevata, hoolega kasta ja siis kuldlehtedega puu tärkamist ootama jääda. Pole midagi imestada, et tung sinna nii suur ja vahendajaid nii palju on. Tavaliselt ei lõpeta Buratino kombel kaanitiigis vaid need, kes Ameerikasse minekuks vahendajate abi ei vaja.

Nagu näha, eeldab rikastumine väärtuste ümberjagamise teel teatud talenti, häbematust, inimloomuse head tundmist, libedat keelt ja mõnikord ka väledaid jalgu. Kui teil need omadused juba olemas on, kaotasite te seda kirjutist lugedes vaid väärtuslikku aega mis, teadagi, on raha. Kui mitte, jääb teile veel üks võimalus - hinnata ümber need väärtused, mis teil juba olemas on. Tehke seda ja uskuge, te saate palju rikkamaks!