Andres Toode on töötanud nädalalehes Liivimaa Kuller ja olnud Tartu KUKU raadio tegevtoimetaja. Praegu kirjutab kõikvõimalikes ajakirjandusþanrites artikleid ajakirjale Favoriit. Kuid see ei ole veel kõik: põhikohaliselt on ta Tartu Ülikooli pressiesindaja ning hetkel ka TÜ teabetalituse juhataja kohusetäitja. Tavakujutluses seostub ülikool professoritega, kellel on reeglina pikad hallid habemed. Andres Toode (27) välimus küll seda mõõtu välja ei anna.

Kui mina ülikooli läksin, siis mul seostus ka see millegi akadeemilise, tolmuse ja tohletanuga. Vaata, ülikool koosneb nagu kahest poolest, üks on see administratiivpool, mis tegutseb selleks, et ülikooli põhitegevuse täitjad, õpetajad, teadustöö tegijad, saaksid tegutseda. Nii administratiivse kui põhitegevuse poole peal on üllatavalt palju noori inimesi. Ja kui aus olla, siis meie kursuselt on ju ka päris mitu õppejõudu. Kui ülikooli peahoones ringi käia, siis keskmine vanus tuleb vist alla 40 ära.

Kuidagi formaalselt on ta olemas ja seda vahetevahel armastatakse niiviisi käsitleda ja selle ümber lokku lüüa. Kuid mulle tundub, et see konflikt... Mina isiklikult ja paljud teised ka ei tõmbaks üldse mingit vahejoont administratiivsele ja akadeemilisele poolele. Ülikool on ülikool ning teadlased ega õppejõud ei saaks hakkama, kui nad peaksid hea seisma korraldusliku poole eest, samuti poleks administratiivpoolel ilma nendeta loomulikult mitte midagi teha. Kui kõik ülikoolis aru saavad, et põhiosa on see, mis õpetab ja teeb teadust ning administratiivpool on vaid nende teenindaja, siis ma ei näe mingit vastuolu.

Oleneb, kelle silmade läbi vaadata. Kui õppejõud saavad tõesti ka Eesti tingimustes ebanormaalselt vähe palka, siis võib pisut närvi ajada küll, kui kuuled, et administratsioonis sekretäri palk on praktiliselt sama suur kui mõne lektori oma. Kuid administratiivpoolel on jälle paljud kohad niisugused, kuhu, selleks, et sinna inimest saada, tuleb pakkuda konkurentsivõimelist palka. Kui näiteks jurist ei taha siia väikse palga eest tulla, siis teda väevõimuga sundida pole võimalik. See on pigem ühiskonna või Eesti arengu viga.

Tulen hommikul tööle, vaatan üle, mis ajalehtedes ülikooli kohta on kirjutatud...

Jumalale tänu ja osalt tänu ka teabetalitusele ja kogu ülikoolile seal Tartu Ülikoolist suhteliselt positiivselt. Võib-olla ka tänu ülikooli asutamisüriku allakirjutajale Gustav Adolfile või saatusele või millele, et see ülikool nii ammu asutati, sest see auväärne iga iseenesest muudab temast kehvasti kirjutamise raskeks. Ülikool on selline vana asutus, ta on prestiiţne, akadeemiline, traditsioonidega - tänapäeva maailmas on need juba iseenesest positiivse imidţi koostisosad.

Sõltub päevast. Kirjutan ülikooli ametlikke pressiteateid. Pressiga suhtlemine pole ülikoolis teabetalituse ja ammugi mitte pressiesindaja monopol, kuid kui läbi minu midagi pressile läheb, siis seda võib pidada ülikooli seisukohaks. See peab siis olema niiöelda oma tuntud kindluses, et faktid vastavad tõele, et tõepoolest nii ka on.

Nii 99%-liselt, üks protsent jääb alati. On juhtunud, et mõni rumal viga on tulnud sisse. Üks tõeliselt narr viga... Pressi puhul on nii, et sõltumata info tõele vastavusest see info, mis esimesena pressi läheb, on tõde. Hiljem, kui juhuslikult osutub, et siiski midagi ei ole tõde, on seda ümber lükata väga raske. Rektorite valimiskampaania ajal, kui Tulviste ja Aaviksoo kandideerisid, siis ma, vana narr, kirjutasin, oli see nüüd näpukas või hooletus, Aaviksoo kohta, et tema on stereoskoopia professor. Sellist asja pole vist tegelikult olemas, on stereoskoopia. Saatsin küll ka kohe kiiresti õienduse, aga valimistest on nüüd möödas juba ligi pool aastat, kuid siiamaani ilmub vahel Aaviksoo ees tutvustuseks, et ta on stereoskoopia professor. Suured vabandused Aaviksoo ees, aga ma ei oska tõesti enam midagi teha.

Jah, see on lisaks pressiteadetele telefonisuhtlus, kokkusaamised, kõikvõimalike pressiga seotud ürituste korraldamine - pressikonverentsid, briifingud, väljaselgitamine, millal ja milliste sündmuste puhul oleks seda õige teha, kõikvõimalik pressi mõjutamine...

Jah, üsnagi. Olen olnud nii ajakirjanik kui ka ajakirjanduse mõjutaja, sest pressiesindaja nii või teisiti ju seda peab olema. See pole iseenesest midagi negatiivset. Ajakirjandus ja pressiesindajad on ühe asja kaks eri otsa. Ise ajakirjanik olles ei saanud paljuski aru, kuidas on võimalik ajakirjanikku mõjutada, nüüd ma seda aiman. See pole selline negatiivne mõjutamine, et me ajame siit ülikoolist mingit pläma ja nemad rumalukesed kirjutavad seda. Sisuliselt on ajakirjanikud ikka väga mihklid, seda enam, et kaudselt kiidab see ju mind ennast ka, aga näiteks selline asi, kuidas saada mingit uudist ajakirjandusse, kui ta ei ole iseenesest mingi metsik pommuudis, siis tuleb välja valida aeg, millal ajakirjandus on selle uudise jaoks kõige vastuvõtlikum. Seda uudist on suhteliselt hea saata ajakirjandusse kuskil vahetult pärastlõunasel ajal, kahe-kolme paiku. Siis on ajakirjanik oma suure päevatöö ära teinud, tal on materjal koos, tal on veidi vabam aeg ja jätkub silmi ka millegi muu jaoks. Nädalas on soodsaim saata materjali nädala esimesel poolel, iseäranis esmaspäeval ja teisipäeval. Millegipärast tundub, et asutused saavad tööhoo sisse alles kuskil kesknädalal ja eriti kuumaks läheb uudistega reedel. Kui raadio päevauudiseid kuulata, siis reedel on uudisteblokid meeletult pikad, esmaspäeval aga koosnevad põhiliselt sellistest asjadest, et täna Riigikogus arutatakse seda küsimust, kuskil Obinitsas toimuvad mingid perepäevad ja umbes niiviisi, ühesõnaga viimane kui asi otsitakse üles, et oleks midagi ette lugeda. Aastaajati on eriti hea kõikvõimalikke asju sisse saada suvel, mida ajakirjanikud ise nimetavad hapukurgihooajaks. Väga raske on midagi sisse saada kuskil sügisel, sest siis lõpevad puhkused, algab kõva töö ja eriti kuskil oktoobris, kui masinavärk on täistuuridega käima läinud. Enne jõule läheb jälle aeg maha.

Tegelikult ma musta valgeks võõbata ei tohigi, sest kui ma seda teeks ja see välja tuleks, et ma olen nüüd ajakirjandusele valetanud, siis see, mis enne oli must, oleks, ma ei tea, mustast tumedamat värvi ei ole, oleks meeletult laiem ja sügavam. Kui enne oli väike must plekike, siis nüüd oleks terve must loik. Sellepärast valetada ei tohi, alati tuleb nagu fakte esitada. Küll on alati võimalik mängida sellega, et kas rääkida kõik otsast lõpuni ära või arvestada seda, mida ajakirjandus tegelikult tahab. Esiteks, igakord ei ole neil võimalik laskuda kuhugi süviti ja kõike välja selgitada. Teiseks, ega lugeja seda ka nii süva teada ei taha, sest teda ei puuduta see probleem nii väga. Sellisel juhul on võimalik teha teatud valik, mitte küll valetada, mitte ka midagi varjata, aga tuleb olla ettevaatlik, et mitte pöörata pressi tähelepanu sellistele kohtadele, mis iseenesest algusest peale on äärmiselt ebaolulised, aga võivad jätta mulje, et nad on olulised. Kui neist kinni haaratakse, siis see oluline probleem kaob absoluutselt ära, hakatakse käiama seda, mis probleemi enda seisukohast on kõrvalise tähtsusega, kuid lihtsalt intrigeerib. Siis tuleb üsna ettevaatlikult laveerida.

Enam kindlasti mitte, kui ta üldse kunagi mõjutanud on. Nüüd on juba piisavalt palju aega möödas, et see võiks kuidagi minu usaldusväärsust mõjutada. Tahan kollase ajakirjanduse kaitseks öelda niipalju, et vaata, kui naljakas olukord: kui kollane ajakirjandus tahab kirjutada ini9mesest endast, siis too ühmab põlglikult, tehes näo, nagu oleks millegi väga räpasega kokku puutunud ja ütleb kollase ajakirjanduse kohta krõbedaid sõnu. Samas, kui kollane ajakirjandus kirjutab mõnest teisest inimesest, siis ta läheb kioskisse, ostab selle lehe-ajakirja ja loeb suurima mõnuga. Pigem arvan, et see, et kollasest ajakirjandusest on tehtud mingi iseenesest halb asi, on inimloomusele väga tüüpiline: niikaua, kuni asi puudutab teisi, käib küll, on omaette huvitav ja isegi täitsa mõnus, aga kui ennast puudutab, siis äkki avastatakse, et inimesel on olemas ka selline asi nagu privaatsus. Tehnilise poole pealt - ma ei mõtle siin uurivat ajakirjandust päevalehtedes, vaid ajakirja kirjutamist tehniliselt, siis, mina olin Liivimaa Kulleris ja Kroonikat ma antud juhul silmas ei pea, sest Kroonika artiklite tehnilist külge ma ei hinda mitte millekski, aga Kulleris andis nende lugude kirjutamine palju suuremaid kogemusi kui kuskil päevalehes lühiuudiseid tehes. Lühiuudiste tegemine lehes, nii nagu raadioski on ikkagi teatav rutiin, seal on olemas omad reeglid. Mingite nupukeste treimisel kollases ajakirjanduses on loomingul rohkem kohta. Nad peavad olema vaimukamad, tehtud nii, et inimene selle lugemist enne ei lõpetaks, kui ta on jõudnud viimase sõnani, ta peab lugejast kinni haarama ja samas ka säilitama pieteeditunde, et emotsionaalsuse ja avameelsusega üle ei pingutaks ning teise äärmusse ei läheks, tekitades inimestes jälestusvõbinat.

Kindlasti. Kui vaadata Kroonika metsikut tiraaþi, siis ta peab sisse tooma. Oli ju mingi aeg, kui rahval oli raha vähe, kõike osteti vähe ja loomulikult ka ajalehti. Need püsisid siis vee peal mitte sellega, palju nad läbi müüsid, vaid reklaamiga. Reklaam on raudselt säilitanud olulise koha ka tänapäeval, kuid nii suure tiraaþi puhul muutub ajakiri juba iseenesest äärmiselt soodsaks ja tulutoovaks kaubaartikliks. Kroonika kohta võib küll öelda halbu sõnu, aga kui ta müüb, siis vähemalt on tegemist väga hästi turule orienteeritud kaubaga. Ajakirjandust tehes tuleb alati laveerida kahe asja vahel: et see väljaanne müüks, kuid müümise tuhinas ei tohiks siiski unustada ajakirjanikule kõrgemalt poolt pandud eetilisi kohustusi: olla neljanda võimu esindaja, mingil moel õpetaja ja suunaja ning valikuvõimaluse pakkuja, õpetama inimest omapäi mõtlema ja püüdma lugejate pilku suunata võib-olla veidi ootamatutele rakurssidele, mis tavalisel lugejal igapäevaelus lihtsalt mõttessegi ei tuleks.

Kindlasti on, samuti on raadiodiktor kergemini mõjutatav, sest ta on otse eetris ja peab uudist vahetult lugema. Sellel, mida ta teeb, pole vaheetappe, see läheb kohe kõik rahva ette. Kirjutaja kogub materjali, saab kõike siluda, ümber teha, viimistleda. Kui oled eetris, stuudios ja loed uudiseid ning näiteks pöörad pilgu kõrvale ning keegi oskab seal akna taga niisuguseid nägusid teha, et naerma ajab, siis uudis kannatab. Artiklit kirjutades ei ole üldse oluline, kui sul kukub pakk pabereid laua alla - sa lihtsalt kummardud, võtad ülesse ning toksid arvutisse edasi, aga kui näiteks uudiseid lugedes ja pabereid vahetades kukub uudiste pakk laua alla, on ainult kaks võimalust. Kas automaatselt ja professionaalselt loed seda uudist edasi, samal ajal mikrofonist kinni hoides laua alla kummardudes, võttes paberipaki üles ja siis sujuvalt lauset jätkates, või teed lihtsalt augu sisse, võtad paberid üles ja kolm sekundit hiljem loed edasi. Minul oli midagi vahepealset. Ükskord jäi puldis olev inimene, kes heebleid edasi-tagasi kisub, muusikat, kõlle ja reklaami laseb, puldis magama. Lõpetasin saatekülalisega ära, vaikus. Oleks pidanud olema saate lõpu kõll. Ootasime viis sekundit - eetris on viis sekundit metsikult pikk aeg - midagi ei muutunud. Ütlesin külalisele hästi kõvasti veelkord: "Aitähh!". Ta ei ärganud selle peale ka üles. Siis oli raadiost kuulda, kuidas tool krigisedes laua tagant eemale lükati, sammud läksid kaugemale, kobistati, sosistati ja siis tuli alles kõll. See oli keskpäeval, ühe ja kahe vahel. Ega me oma apsakaid ei varjanud ka, tegime neist eraldi ämbrite lindi ja siis aastavahetuse rõõmsamas meeleolus mängisime raadiokuulajatele ette. Arvan, et nad olid küllalt tänulikud.

Kui toimetaja on hea, siis pole hullu. Küll võib aga ajakirjanik olla nii halb, et sõdib iga oma lause pärast. Nii head ajakirjanikku, kes sellise tüki valmis kirjutab, et enam kuskilt midagi maha tõmmata ei ole, pole mitte ainult Eestis, vaid üldse mitte kuskil olemas. Vana tõde on, et lugu ei kannata toimetaja läbi mitte kunagi. Kui ajakirjanik pole ülim professionaal, võib tema loost reeglina rahumeeli kolmandiku maha kiskuda. Häda on selles, et ajakirjanik, kes on neid lauseid välja nuputanud ja vaeva näinud, hakkab oma lauseid nii armastama, et ta enam erapooletult oma artiklisse suhtuda ei saa. Sellepärast on toimetaja töö õudselt hea, tema vaatab artiklit lugeja pilguga. Üleüldse on ajakirjanduslikud tekstid tegelikult sellised tarbetekstid, igavikku ja arhiivi jäädvustatakse neist õige vähesed.

Raudselt kasuks, sest ükskõik millised teadmised on ajakirjaniku töös kasuks. On ju palju majandusajakirjanikke, kes pole kunagi õppinud ajakirjanikuks, vaid pigem kõvad majandusmehed. Kui nende kirjatükid hästi välja kukuvad, siis reeglina on selline kompositsioon parem kui väga hea ajakirjanik, kes viib end majandusega kurssi. Need kirjatükid on igal juhul professionaalsemad. Pidevalt täheldan ajakirjanduses selliseid ümbernurgalaskmisi, et ajakirjanikud ei ole osanud või viitsinud korralikku materjali üles leida ning oma väidetele kinnitust otsida. Esinetakse näiteks selliste väidetega, et Eestis ei ole midagi olnud kuulda lohedest. Peale seda lauset avaldatakse terve hunnik kuskilt internetist tõmmatud materjale. Eestis on küll materjale lohede kohta. Kui sa isegi mäletad, siis Sulev Vahtre ju rääkis meile, et üks Rootsi kuningas oli saagade järgi 10. sajandil hukkunud siin Eesti pinnal just lohega võideldes. Ja selliseid asju tuleb maru tihti ette, et kõik on kuskil kirjas, aga lihtsalt ei viitsita raamatutega tööd teha.

Regulaarselt kirjutan möödunud aasta suvest, üksikuid artikleid juba tükk aega varem. Kuskil kolm aastat tagasi, päris Favoriidi algupoolel sai esimene lugu tehtud.

Minu ajakirjanduslikus tegevuses puudub absoluutselt igasugune ampluaa, olen kõigekirjutaja. Mind ei iseloomusta mingi konkreetne niðð, vaid see, kuidas ma asjale lähenen.

See, mis mulle kogu aeg huvi pakub - inimestevahelised suhted, nende mõtlemine ja võime üksteisest aru saada, see on erakordselt huvitav. Tegelikult ongi ajakirjaniku töö põhinõue, et tekst edastajalt võimalikult algkujul vastu võtta ja sellest ka niimoodi aru saada. Mitte mõelda enne oma teema koos teemaarendusega ja ilusa puändiga valmis, teha siis mõningad intervjuud ja need sinna vägivaldselt mahla pritsides sisse pressida.

Päris ei ole. Mäletan, kui ma alguses Enno Tammeri lugusid lugesin, siis mind raskelt häiris, et ta oli sisse pannud ka igasugused kõnekeelsed mökitused ja vääratused. Üsna viimase ajani meeldis mulle ikka selline enam-vähem lihvitud tekst. Viimasel ajal olen siiski hakanud avastama pisut konarlikuma teksti võlu, mida pole eelnevalt töödeldud, kus on mingid nurgad alles. Sageli need nurgad iseenesest annavad inimesest hoopis parema pildi kui jutt, mida ta räägib.

Võiks ju öelda: õppida, õppida, õppida? See tudengielu, mida meie omal ajal elasime, on paratamatult minevikku hääbunud. Ütleks pigem, et ülikoolis olles ei maksaks panna rõhku konkreetsele õppele, teadmistele. Neile muidugi ju ka, kuid teadmisi võiks pidada instrumendiks, tööriistaks, millega edaspidi tööd teha. Selle kõrval tuleks püüda saada ülikoolist ka seda vaimsust, mille jaoks, ma leian, tegelikult ülikool ongi kõige olulisem. See mõtteviis ja maailmapilt, mille sa ülikoolist kaasa saad, võimaldab inimesel esiteks, noh, mis selle komponendid on, ütleme esiteks mis pähe tulevad, ütleme kriitilisus, kahtlemisoskus, oskus asjade üle naerda, sealhulgas iseenda üle, selline teatav skeptilisus ja avatus, mis sealt ülikoolist kaasa saadakse, samas ka sellise laiema tausta nägemine võimaldab ju neid instrumente edaspidi omandada küll ja küll igasugustel kursustel. Teadmised on loomulikult olulised, kuid võib-olla olulisem on akadeemiline õhustik, püüd osa saada sellest vaimsusest, maailmapildist, mida ülikool annab.

Eksamil olles erilist tähelepanu ei ole kuhugi pöörata, kui testid ja asjad ees on, siis jääb üle olla piisavalt tähelepanelik, et aru saada, mida sult nõutakse. Tänapäeva testid ja eksamid on ka juba sellised, mis ei võimalda eriti selleks konkreetseks eksamiks midagi tõsiselt ära õppida. Ülikooli astudes pead sa selle valdkonnaga olema tegelenud juba pikemat aega. Muidugi on võimalik lühikese ajaga oma mälu värskendada, aga selleks, et midagi värskendada, peab see asi juba olemas olema. Pigem peaks põhikoolis või gümnaasiumiõpet alustades tegema endale kohe selgeks, mida tahetakse peale gümnaasiumi lõpetamist edasi õppima minna ja juba praegu, 3-4 aastat enne kooli lõpetamist sellega tegelema hakkama. Sellisel juhul on kõrgkooli sissesaamine üsna tõenäoline.

Huvitav, mina pääsesin ülikoolist läbi nii, et mind otseselt miski ei ohustanud, aga noorte rebaste puhul sõltub sellest, kes nad on olnud enne ülikoli tulemist. Kui nad on olnud issi ja emme lapsed ja nüüd kõikesuunava ja juhtiva vanema käe alt välja pääsenud, siis võimalik, et ühiselamus ohustab ja ahistab neid võimalus ohjeldamatusele ükskõik millises vallas, tõenäoliselt kõige rohkem alkoholiga seoses. Selle üle nii väga muret ka ei tasuks tunda, sest kui võtta üliõpilaste protsent, kellest on tulnud alkohoolikud sellepärast, et nad on armastanud napsi võtta ja jäänud sellele truuks kogu ülikooli ajaks, siis see on ikka hirmus väike. Enamik saab esimese aasta või paariga üle, võtab sellest kõik, mis võtta annab ja nagu iga normaalset, intellektiga inimest, kui ta millelegi nii jäägitult pühendub, tüütab see mingil hetkel ära ja hakkab ka midagi muud vaatama. Tõenäoliselt on tänapäeval see õhkkond ülikoolis natuke teine ka, ülejäänud elu on ka juba suunatud tööle ja materiaalsete hüvede tagaajamisele, tõenäoliselt sellist napsivõtmist või aja sedapidi kulutamist on kindlasti vähemaks jäänud kui meie ajal. Meie ajal oli juba vähem kui 3-4 aastat enne meid, niipidi ta järjest läheb. Võib-olla mõnel on sellest kahju ka, mina ei oska kumbagi tunda. Sellega, mis minu ajal oli, olen täiesti rahul.