Enne IX sajandit oli praeguse Venemaa Euroopa-osa erinevate hõimude konglomeraadis valdav veel sugukondlik kord, mis aga mitmesuguste mõjurite toimel oli juba lagunema hakanud. Mis sundis senist ühiskondlikku korraldust asenduma poliitilise süsteemiga, mida P. Struve võrdleb Ateena omaga?

Kutsutud ise väitsid end hüütavat rossideks või russideks. Normanni teooria vastased on püüdnud seda nime seostada ühe Lõuna-Venemaa jõe nimega või siis ka jõgedega üldiselt (slaavlastel oli sellenimeline jõevaim). Üldiselt ollakse siiski veendunud nime skandinaavia päritolus.

On olemas ka teooria, mille järgi nimi "rus" pärineb soomekeelsest sõnast "ruotsi". Seda versiooni tunnustab ka V. Mavrodin, kuid väidab, et nimi tuli soome keelde mitte Roslagenist, vaid neilt rootslastelt, kes käisid Novgorodist Soomes andami järel.

Lev Gumiljovil on teooria, mis seletab etnoste tekkimist ja kadumist aktiivsete ja passiivsete inimeste vahekorraga inimkoosluses. Inimeste ühiskondliku aktiivsuse plahvatuslikku tõusu, mille tulemusena tekib uus etnos, nimetab Gumiljov passionaarseks tõukeks. Passionaarse tõukega seletab Gumiljov ka viikingite ekspansiooni.

Gumiljovi järgi on etnoste teke mitmeastmeline protsess, mitte igal astmel ei olda võimelised looma rahvusriiki. See seletab, miks viikingid vallutatud aladel (sealhulgas Venemaal) ei suutnud luua rahvusriike ning assimileerusid kergesti - nad polnud ise veel rahvuseks kujunenud. Kuid, hoolimata hilisemast assimileerumisest, oli siiski tegemist ettevõtlike ja energiliste inimestega, keda tõukas tagant seiklusiha ja saagihimu.

Ülalpool oli juttu kasaaride kaganaadist, millele slaavlased andamit maksid. X sajandi araabia geograaf al Maqdisi kirjeldab Kasaariat kui maad, kus leidub suurtes kogustes lambaid, mett ja juute. Kui esimesed kaks külluse allikat on vaadeldavad kaubaartiklitena, siis viimast tuleb ilmselt käsitleda kui kaupu liikuma panevat jõudu.

Gumiljov arvab, et kasaari juutide kaubandusimpeeriumil oli mõju kogu Euroopas. Kuid väga tulusat kaubateed Põhja-Euroopast läbi Venemaa Bütsantsi nad ise kontrollida ei suutnud: steppide hirmuäratav löögijõud - kasaaride ratsavägi - polnud metsavööndis eriti manööverdusvõimeline. Lisaks olid kasaarid araablaste sõjaväelt mitmeid ränki lööke saanud, mis tunduvalt kahandas nende sõjalist võimsust. Seetõttu kasutasid nad ulatuslikult palgasõdureid, keda näiteks Skandinaavia võis tollal piiramatult anda.

Judaistliku Kasaaria mõju alla sattumine viis Venemaa Gumiljovi arvates maailmaturule, mis oli tollal juutide kontrolli all. Kljutðevski märgib sel perioodil majandustegevuse elavnemist, kusjuures väljavedu suurenes tunduvalt.

Andamit kogusid siiski varjaagid ise, kes küll võisid ka osa sõjakatele stepirahvastele loovutada, et saada vaba pääs steppide kaubateedele. Vernadsky iseloomustabki Kiievi riiki kui olemuselt militaarset ja kaubanduslikku, mis majanduslikult baseerus Dnepri veetee kontrollil. Varjaagide poliitikat maa majanduslike ressursside kasutamisel võib aga kaasaegses mõttes iseloomustada kui kolonialismi.

Sedamööda, kuidas Kiievi- Venemaa tugevnes, suurenes ka vajadus riiki mitte ainult relva jõul koos hoida. Peale üldvene patriotismi võis riiki ühendada ka religioon. P. Miljukov arvabki, et vene rahvuse mõiste allikateks olid kloostrid ja druþiina.

Tollal veel paganlik Venemaa oli ümbritsetud erinevat usku tunnistavatest riikidest. Kasaarid olid 865. a. kuulutanud riigiusuks judaismi, Volga bulgaarlased olid vastu võtnud islami, ajavahemikus a. 942- 985 olid roomakatoliku usku ristitud peaaegu kõik läänenaabrid. Vladimiril oli, mille hulgast valida.

Islam langes ära keelu tõttu juua veini - see oleks ta oma druþiinaga tülli ajanud. Juutidele ütles Vladimir ära ettekäändel, et neil pole kodumaad ning ta ei taha endale samasugust saatust. Roomakatoliiklus suhtuvat slaavlastesse alavääristavalt. Sidemed Bütsantsiga olid aga suhteliselt tihedad, Bütsants ise aga kaugel, mistõttu polnud karta otsest domineerimist.

Lisaks oli tuntav osa Vladimiri alamatest juba õigeusu vastu võtnud: esimene vene piiskop asus Tmutorokani 867. aastal. X sajandi teisel poolel oli Kiievis juba suhteliselt palju kristlasi, sealhulgas ka leskvürstinna Olga. Vladimiri üks argumente õigeusu kasuks oligi: "Kui kreeka usk oleks paha, poleks seda vastu võtnud meie vanaema Olga, kes oli targem kõigist meestest".

Lisandus ka auahnus: Vladimiri abi vajas Bütsantsis parajasti oma võimu eest võitlev keiser Basileios. Keiser lubas varjaagi sõjameeste appisaatmise eest Vladimirile oma tütre Anna. Au oli seda suurem, et näiteks Saksa keisri poega polnud Bütsantsi keisrikoda nõus oma väimeheks võtma. Abiellumise puhul pidi Vladimir end muidugi ristida laskma. Võimalikku Vene kiriku autonoomiat siiski ei saadud, ehkki 600-mehelise varjaagide väesalga abil purustati usurpaator Bardas Phokas täielikult.

Kahtlemata mõjutas ristiusu tulek just Bütsantsist Venemaa ühiskondliku mõtte spetsiifikat. Zenkovski arvab: "Läände levis kristlus Roomast, mis polnud sealsetest rahvastest mingite tõketega eraldatud - samal ajal kui Venemaale tuli kristlus kaugelt ja võõralt maalt. Rooma oli Lääne rahvastele hoolitsev ema ning, kuna ladina keel jäi kirikukeeleks, oli ta ka otseselt seotud antiigiga. Venemaal oli poliitiline elu eraldatud Bütsantsi omast, kiriklik elu aga otseses sõltuvuses".

Gumiljov ütleb, et muistsed uskumused on püsivad, kuid passiivsed, nad püüavad end ainult kaitsta, mis määrabki nad kadumisele. Igal juhul ei olnud paganluse religioosne ja filosoofiline traditsioon võrreldav kreeka omaga, mis annab S. Solovjovile võimaluse väita, et Vene tsivilisatsioon algas puutumatult pinnalt.

Zenkovski juhib veel tähelepanu asjaolule, et kristlus ilmus Venemaale siis, kui Bütsantsis olid dogmaatilised liikumised juba lõppenud. See seletab, miks vene religioosne teadvus võttis kristlikku doktriini kui lõplikku ning analüüsile mittekuuluvat.

Kristlasena pidas Vladimir oma kohtuvõimu piiratuks: seadus oli antud kõrgema võimu poolt, tema seda muuta ei tohtinud. See piirang ei kehtinud tema mittekristlike alamate puhul, milline põhimõte jäi seadusandluse aluseks kuni aastani 1917.

Vladimiri tegevus ärgitas kirja panema ka esimesi ekspansionistlikke ideid. Metropoliit Ilarion oma 1040. a. kirjutatud jutluses iseloomustab Vladimirit kui ideaalset vürsti, kellel on õigus "kõik naabermaad enda alla heita" - kui võimalik, siis rahulikul teel, kui vaja, siis mõõgaga. Jutlus lõpeb palvega Venemaa eest, mis, "niikaua kuni maailm püsib", kiusatusest ja võõrvõimust puutumata peab jääma.

Ilmselt väljendas metropoliit üsna laialt levinud arvamust. XI ja XII sajandi kroonikates oldi veendunud, et Venemaa on suur ja kuulus, Jumala poolt äravalitud ja armastatud uus Iisrael. Kuna niisugune maa peab olema ühtne, tuleb kogu võim koondada Kiievi vürstide kätte.

Selleks ajaks polnud Kiievi vürstidest enam maa ühendajat. Ristisõjad olid avanud kergema tee Idamaa rikkuste juurde, mistõttu tee "varjaagide juurest kreeklasteni" kaotas oma senise tähtsuse. Majanduslikule langusele lisandus surve steppidest, mis kulmineerus maa vallutamisega mongolite poolt.

Mongolid rajasid tohutu, kogu Euraasiat ühendava impeeriumi. Venelastel, nagu märgib Vernadsky, õnnestus pärast nende võimust vabanemist saada järk-järgult enda kätte peaaegu kogu mongolite kontrolli all olnud ala. Nähtavasti pole impeeriumi rajamiseks vaja paremat ettekäänet kui teadmine, et see on juba kord olemas olnud.

Nii kummaline, kui see ka pealtnäha ei paista, ütlesid mongolid end võitlevat universaalse rahu eest. Suurkhaanide arvates oli mongoli impeerium jumala tööriist korra loomiseks maa peal.

Mongolid oskasid alati oma vastaste nõrkusi ära kasutada ja nende hulgast omale liitlasi leida. Nii kasutasid nad laialdaselt hiina insenere ja administraatoreid. Mongolite tohutu impeeriumi valitsemissüsteem oli suurelt osalt hiinlaste loodud.

Mongolid leidsid toetuspinda ka vene elanikkonna seas. Gumiljov arvab, et suur osa Venemaa elanikest olid õigeusul, vürsti autoriteedil ja üldvene patriotismil põhineva korra vastu. Vastalisteks olid paganad ja kaheusulised, kes mongolite teenistuses olles ei lugenud end reeturiteks, kuna ei allunud vürstile vabatahtlikult.

Pärast mõningast võitlust, mis arvatavasti ei olnudki nii äge, kui traditsiooniliselt arvatakse, muutus Venemaa osaks Mongoli impeeriumist. Venemaa ametlik pealinn oli nüüd Peking, mille khaan Kubilai oli 1264. a. Khan-Balõki nime all oma residentsiks teinud.

Venemaa suhted Hiinaga olid tol perioodil üsna tihedad. Suurkhaanid võtsid Venemaa valitsemisest aktiivselt osa kuni Yuani dünastia kukutamiseni. Ka venelased mängisid keisrikoja juures olulist rolli: 1330. a. loodi Pekingis venelastest koosnev valveüksus, mis allus otseselt Riiklikule Salanõukogule.

Nii nagu Bütsantsi keisrit, kutsuti ka mongoli khaani Venemaal tsaariks. Hiina traditsiooni järgi, mille kohaselt igale ilmakaarele vastab teatud värv, nimetati Mongoli impeeriumi lääneosa Valgeks Hordiks. Pärast impeeriumi lagunemist jäi Valge Hordi valitseja oma hordist eraldunud osade keskele ning tema hordi hakati nimetama Kuldseks, kuna hiina traditsiooni järgi oli ilmakaarte keskele jääv ala kuldne. XVI sajandil mainib Herberstain, et suurvürsti nimetatakse "valgeks kuningaks" (Weiber König) - niisiis oli tiitel XVI sajandil juba vene valitsejale üle kandunud.

Otsest mongoli valitsust Venemaal ei kehtestatud, kuna venelastel tugevat keskvõimu polnud ning vürstid üksikult ei tundunud khaanile ohtlikena. Pealegi oli enamik vürste valmis mongolite ülemvõimu tunnustama. Mongolitel polnud ka mingit soovi asuda metsavööndisse, nad olid huvitatud vaid selle inim- ja finantsressursside kasutamisest.

XIX sajandil näis mongolite valitsemissüsteem tagantjärgi üsna jube: "Batõi soovi peale pidivad vene vürstid Sarais oma alandust üles näitamas käima; nad pidivad põlvile langema, ebajumalaid kummardama ja muid alandavaid tempusid tegema".

Vürstid allusid vasallidena mongoli khaanile, kes nõudis karmi kuuletumist. Kehtestati ka range maksusüsteem ja sunduslik väeteenistus, mille puhul 1245. a. viidi läbi esimene rahvaloendus. Makse ja nekruteid kogusid mongolite maksukogujad - baskaagid -, hiljem said mõned vürstid privileegi ise makse koguda.

Igasuguse vastupanu korral maksukogujatele saadeti Hordist kohe karistusekspeditsioon. Seetõttu, nagu märgib Vernadsky, olid vene maksumaksjad eriti seadusekuulekad. Kui mongoli väed ja baskaagid hiljem välja tõmmati ning vürstid ise makse koguda võisid, siis selgus, et loodud süsteem oli koguni nii kasulik, et mõnel puhul kogunes raha rohkemgi, kui khaanile tarvis, nii et vürst võis ülejäägi oma tasku pista.

Järelikult, kuna mongolid kasutasid vürste oma valitsemissüsteemis, aitasid nad tublisti kaasa vürstivõimu tugevdamisele. Venelased ja mongolid suhtlesid kui vasall ja süserään, mingit rahvuslikku vaenu tollal ei tuntud. Suhted läksid teravaks alles siis, kui XIV sajandil sai Hordis ametlikuks usuks islam, mis kristlikule Venemaale oli vastuvõtmatu.

Igasuguste religioonide suhtes olid mongolid väga tolerantsed. Püüdes võita kõigi jumalate soosingut, vabastasid mongoli khaanid maksudest kõikide kultuste teenrid. Sellest reeglist tehti erand vaid rabidele.

Vene vaimulikkonna maksudest vabastamine oli khaan Mengu Temiri poolt tark samm, kuna see kindlustas talle toetuse Venemaa harituimalt sotsiaalselt kihilt, kellel oli rahva hulgas suur moraalne prestiiþ.

Mitte kunagi polnud vene kirik nii sõltumatu, kui sel perioodil. Sidemed Bütsantsiga olid peaaegu katkenud, vürstivõimu eest kaitses kirikut aga khaani jarlõkk. Kuna kirikumaad olid maksuvabad, asus sinna palju talupoegi, mille tagajärjel kiriku võim ja rikkus veelgi kasvasid.

Oma mõju kasutas kirik ka täielikult ära. Väga paljud otsisid religioonis lohutust ja pääsu karmist elust ning õnnetustest. Palju noori energilisi mehi läks metsa - osalt pakku sõjaväekohustuse eest, osalt aga tõepoolest mediteerima ja jumalikku tõde otsima. On väljendatud arvamust, et alles mongoli perioodil jõudis kristlus ka seni veel paganlikesse maakolgastesse.

Raske on öelda, kuivõrd said laiad rahvamassid aru kristlikust õpetusest, kuid vähemalt omandasid paganlikud tõekspidamised kindlalt kristliku vormi. Nagu väidab Berdjajev, mängisid rahva liturgilises elus suurt rolli maagilised elemendid, mida kuritarvitati massidele mõju avaldamiseks.

Vaimulikkonna kõrval jätkasid tegutsemist endised kutselised vahemehed inimeste ja ebamaise jõu vahel. Just nimelt neid peeti Jumala tõelisteks oraakliteks, kellel on võimu inimeste ja loodusjõudude üle.

!299. a. viis metropoliit Maksim oma residentsi Kiievist Vladimirisse, millega võib Venemaa ajaloo Kiievi perioodi lõppenuks lugeda.

 Moskva esiletõus

Miks tõusis paljude vene linnade seast esile just Moskva? Traditsiooniliselt tuuakse põhjenduseks soodne asend kaubateede ristumiskohal. Kuid Gumiljov väidab, et kaubatee mööda Volgat oli mugavam, Volga-äärsed linnad aga rikkamad. Gumiljovi arvates halvenesid vaadeldaval perioodil ka klimaatilised tingimused - sagedased, peaaegu lakkamatud vihmad muutsid Moskva ümbruskonna täielikuks porimülkaks.

Missugune oli Moskvasse kokku tulnud inimeste mentaliteet? Gumiljov väidab, et idamaine, põhjuseks tatarlannad, kellega venelased küllaltki tihti abiellusid. Nende järglased ei lootnud üksinda läbi lüüa, vaid tundsid end kindlalt ainult üheskoos.

Tavaliselt kiidetakse ka Moskva vürstide osavat poliitikat. Osav oli see tõepoolest. Nagu Karl Marx väljendub: "Ivan Kalita, mongolite ori, teenis oma suuruse seeläbi, et ta oma suure vaenlase, tatarlaste jõu oma väiksemate vaenlaste, vürstide vastu pööras".

Siinkohal läheks pikaks süveneda poliitilistesse intriigidesse. Lühidalt öeldes õnnestus Moskva vürstil Juri Danilovitðil pealekaebuse abil vabaneda oma põhikonkurendist, Tveri vürstist Mihhailist, ning saada suurvürsti jarlõkk oma kätte.

Pealegi oli Tveri Mihhail teenimatult solvanud metropoliit Peetrit, kes seepeale hakkas sõbrustama Moskva vürsti Ivaniga. Metropoliit oli oma vaga eluviisi tõttu rahva seas väga austatud. Kui ta 1326. a. Moskvas suri, muutsid tema säilmed selle linna justkui pühaks ja järgmine metropoliit enam Vladimirisse tagasi pöörduda ei tahtnud.

Gumiljov arvab, et tegelikult ühendas Vene maad Moskva ümber metropoliit Aleksei, kes valitses alaealise suurvürsti Dimitri asemel regendina suurvürst Simeon Gordõi surmast 1353. a. kuni omaenda surmani 1378. a. Aleksei loodud õigeusklik teokraatia suutis erinevad etnosed ühte sulatada ning lüüa tagasi leedulaste pealetungi.

Ka Kuldhord polnud enam see, mis varem. Yuani dünastia kukutamisega kadus ka erinevaid võimutaotlejaid tasakaalustav jõud, mille tagajärjel tekkis Hordis peale khaan Berdibeki surma peaaegu kahe aastakümne pikkune kriis. Kiire khaanide vaheldumine ei andnud venelastele võimalust jarlõkke taotleda - ja ega nad seda enam eriti ei püüdnudki.

Kui khaan Öz-bek sundis tatarlasi 1312. a. islamit vastu võtma, siis osa neist keeldus ja pages venelaste juurde. Gumiljov arvab, et just need mehed moodustasid selle sõjaväe tuumiku, mis purustas Mamai Kulikovo väljal ning seejärel pani seisma leedulaste pealetungi. Jääb selgusetuks, kui tublid sõdalased need selle aja peale juba küllaltki auväärses eas mehed olid, kuid ju siis polnud paremaid võtta.

Mamai, kelle vastu Kulikovo väljal võideldi, oli momendil Hordi vastu mässu tõstnud, nii et sisuliselt tegutses Dimitri tðingisiidide liitlasena. Sellest hoolimata põletas Timuri toel troonile saanud khaan Tohtamõð 1382. aastal Moskva maani maha ja sundis suurvürsti taas oma ülemvõimu tunnistama. Vernadsky märgib, et kuna Tohtamõð oli Timuri vasall ning viimane allus vormiliselt Hiina Mingi imperaatorile, oli Moskva jälle - vähemalt formaalselt - Pekingi ülemvalitsuse all.

1395. a. purustas Timur Tohtamõði väed ning tegi Kuldhordi linnad maatasa. Sellest ei toibunud Kuldhord enam kunagi. Timur marssis ka Moskva peale, kuid millegipärast mõtles ümber ja pöördus tagasi. Venelaste arvates päästis neid Vladimiri Jumalaema imettegev ikoon. Sündmuse mõju religioossele ja rahvuslikule eneseteadvusele oli ilmselt tohutu. Vasallsõltuvusest vabanes Moskva siiski alles 1480. a.

Mitte ainult bojaaridele, vaid ka rahvale oli selge, et ainult tugeva valitsuse all on nad võidukad. Mida tugevamaks muutus Moskva suurvürst, seda rohkem bojaare ja kaupmehi, aga ka vürstkondi tunnustas tema juhtrolli. Kui Moskva oli haaranud suurema osa vene maid, tekkis ka nõudmine võtta juba kõik.

1453. a. oli toimunud üks pöördepunkte maailma ajaloos: Konstantinoopol langes türklaste kätte. Bütsants oli juba mitu sajandit verest tühjaks jooksnud, nõustudes viimases hädas isegi ühinema rooma - katoliku kirikuga. Vene kirik 1439. a. Firenze unioonis ei osalenud, nii et Bütsants oli Vene kirikuringkondade jaoks kadunud juba enne 1453. aastat. Metropoliit Iona kirjutas, et kuna Konstantinoopol on oma pattude pärast langenud, on maailmas nüüd ainult üks tõeliselt õigeusklik kirik - Vene kirik.

Näib, et suurvürstis äratas Konstantinoopoli langemine teatud lootusi. Ivan III abielu viimase Bütsantsi keisri vennatütrega näitas tema poliitilisi ambitsioone. Riigiembleemile ilmus keiserlik topeltkotkas. Vürstinna Sofiat loeti Bütsantsi keisririigi pärijannaks, kes on oma suurriiklikud õigused Moskvasse kui uude Tsargradi üle toonud.

Ivan III arvas, et tal on ainuõigus Vene maade ühendamisele. Ta teatas näiteks, et Leeduga ei saa olla kindlat rahu enne, kui kõik Venemaale kuulunud maad on tagasi võetud. 1480. a. nimetas Rostovi peapiiskop Vassian Ivan III-t "vene maade tsaariks".

Sedamööda, kuidas Bütsantsi võimsus kokku sulas, vähenes ka Konstantinoopoli patriarhi mõju. XIII sajandil lõid iseseisvunud Serbia ja Bulgaaria oma patriarhitoolid ning hakkasid ise pretendeerima hegemooniale õigeusklikus maailmas. Trnovot nimetati näiteks uueks Tsargradiks.

Seesugune slaavi separatism nakatas ka Venemaad. Kui varem oli kõigis Venemaa kirikutes palutud ka Bütsantsi keisri eest, siis suurvürst Vassili I lõpetas selle 1393. a., öeldes: "Pole meil ühtki keisrit ega taha me ka ühtegi tunda".

Peale Firenze kirikuuniooni oli venelaste suhtumine kreeklastesse küllaltki kahtlustav, kuid näiteks Trnovo viimase iseseisva patriarhi Euthymiosega olid metropoliit Kiprianil väga head suhted. Toosama Kiprian tegi palju Moskva suurvürstidünastiale ideoloogilise pinna ettevalmistamiseks.

Firenze unioon muutis vene kiriku sisuliselt autonoomseks. Uue metropoliidi valimistel (mis juba iseenesest näitas Konstantinoopoli patriarhi võimu alt vabanemist) tõrjuti (suurelt osalt suurvürst Vassili II vastuseisu tõttu) uniooni veendunumaid pooldaja Isidor kõrvale ning metropoliidiks sai Iona. Too kinnitas, et valimine toimus vaid segaste olude tõttu ning et tulevikus, kui Bütsantsis õigeusku tagasi pöördutakse, järgib Vene kirik alati Konstantinoopoli patriarhi nõuandeid.

Juba Bütsantsis arvati, et kogu kristlikus maailmas peab olema üks tsaar. Oldi veendunud, et nimetatud maailma keskuseks on Konstantinoopol kui "teine Rooma", mis on eelmise välja vahetanud. See "rändava impeeriumi" (translatio imperii) idee levis ka Lääne-Euroopas Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigi kujul.

Konstantinoopoli langemisega oli kiriku ja riigi tasakaal rikutud. Patriarh küll jäi, kuid Türgi sultan õigeusklike kaitsjaks muidugi ei sobinud. Vabanenud kohale oli mitmeid pretendente, sealhulgas ka Tveri vürst Boriss Aleksandrovitð.

Kui Ivan III-l oligi mingeid kõhklusi tsaari kohuste oma õlule võtmisel, oli nende üks hajutajaid Rooma kuuria. Lootes venelastelt saada abi osmanite vastu, kinnitasid paavst ja veneetslased, et abielu kaudu Sofiaga on Bütsantsi keisrite pärand nüüd Ivan III-le läinud.

Vernadsky arvates oli Moskva valitsejal tsaaritiitli taotlemiseks kaks alust. Esiteks oli ta oma iseseisvuse saanud eelmiselt süseräänilt, mongoli tsaarilt. Teiseks, kuna Bütsants oli türklaste poolt purustatud ja õigeusklik maailm tsaarita jäänud, oli Moskva suurvürstil kui ainsal iseseisval õigeusklikul valitsejal väidetavalt mitte ainult õigus, vaid lausa kohustus võtta tsaaritiitel, et mitte jätta õigeusklikku maailma kaitsjata.

!492. a., mil õigeuskliku ajaarvamissüsteemi järgi täitus 7000 aastat maailma loomisest, oodati järjekordset maailmalõppu. Võib arvata, et selle ärajäämisel tunti teatud kergendust ja uut lootust. Metropoliit Zossima kirjutas uue aasta puhul: "Nüüd on olemas uue Konstantinoopoli - Moskva - uus keiser Konstantin", mida loetakse "kolmanda Rooma" teooria esimeseks formuleerimiseks.

Bütsantsi riigi langemise eel tekkis legend "blondist rahvast", kes tõuseb, võidab uskmatud ning asub Tsargradi troonile. Venemaal muutus see blond või õigemini punakasblond (vn. k. rusõi) rahvas muidugi kohe venelasteks ning Venemaa ise kolmandaks Roomaks.

Pihkva Jeleazari kloostri munk Filofei iseloomustas end kui lihtsakoelist inimest, kes oskab küll lugeda ja kirjutada, kuid filosoofiat ei tunne ning loeb ainult jumalasõna, et puhastada oma patust hinge. Oma kirjas Vassili III-le kinnitas Filofei, et kõik kristlikud riigid on nüüd tema valitseda, sest "Kaks Roomat on langenud, kuid kolmas püsib ning neljandat ei tulegi".

Vernadsky arvab, et kolmanda Rooma teooria ei väljendanud siiski Moskva agressiivseid püüdlusi. Arusaam, et "neljandat ei tulegi" väljendas veendumust, et kolmas Rooma tähendab maailma ajaloo lõppu.

Zenkovski arvates väljendas tsaarivõimu ülistamine teatud müstilist arusaama ajaloost: tsaarivõimus ühtivad ajalooline tegelikkus ja Jumala tahe. "Tsaarivõimu pühaduse idee kiirustav omaksvõtt, kogu see imelik "poeem" "Moskvast - kolmandast Roomast" - on teatud utopism teokraatilises plaanis, mis kasvas välja kirglikust soovist läheneda Jumalariigi teokssaamisele maa peal. See on hämmastav müüt, mis kasvas välja vajadusest liita reaalsuses ühte taevane ja maine, jumalik ja inimlik".

Berdjajev märgib, et kolmanda Rooma uskumuste messianismis oli kahtlemata judaistlikke elemente kristlikul pinnal. Messianism on visa kaduma: kolmanda Rooma asemel loodi Kolmas Internatsionaal.

Venelastele omane maksimalism avaldus ka tsaaride juures. Ivan IV vanaisa Ivan III oli öelnud novgorodlastele, kui need taotlesid oma kodanikuõiguste säilitamist: "Praegu te esitate mulle nõudmisi, mis piiravad minu suveräniteeti; mis sellest siis niimoodi järgi jääb?".

Tsaar tunnistas ainult Jumalat endast kõrgemaks. Kui keiser Friedrich III Ivan III-le kuningakrooni pakkus, lükkas too selle au tagasi, teatades, et on jumala armust algusest peale oma maade valitseja, millisele kohale on pandud Jumala enda poolt. Tsaarina teda välismaal aga ei tunnustatud.

1547. a. krooniti Ivan IV ametlikult tsaariks. 14 aastat hiljem tunnustas seda tiitlit ka Konstantinoopoli patriarh ning saatis talle oma õnnistuse.

Ivan IV publitsistitegevus oma võimu põhjendamisel on vast enim tuntud. Juba varem oli koostatud võltsgenealoogia, mille järgi Rjurikute dünastia põlvnevat keiser Augustuse vennast. Ivan IV laskis selle käiku veidi muudetud kujul: oma kirjas Rootsi kuningale väidab ta, et dünastia põlvneb Augustusest endast.

Iseloomulik on ka Ivan IV kirjavahetus jooksikust vürst Kurbskiga, kelle juhtum näitab, et bojaaride varasem õigus vabalt vürsti vahetada oli kadunud. Ivan IV-le olid vastukarva ka seni veel säilunud Kiievi - aegse demokraatia jäänused: "Häda linnadele, mida juhivad paljud. Tsaar ei saa juhtida riiki, kui lubab end mitte austada".

Ivan IV esines ka õigeusklike kaitsjana kogu maailmas ning kuulutas näiteks, et leedulaste ja sakslaste maal, kellega ta sõdib, polegi kristlasi. Ka Kurbski võrdles Venemaad vaenulikest rahvastest piiratud Iisraeliga. Õigeusklike kaitsja roll õnnestus juurutada ka rahva teadvuses: kirikutreppidel istuvad kerjused palusid almust Jumala ja valitseja nimel.

Ivan IV püüdis poliitikas ja eraelus matkida Türgi sultanit. Kui Ivan IV krooniti, kirjutas Ivan Peresvetov mitu pamfletti, milles soovitas tsaaril kärpida bojaaride võimu ning luua tugev valitsus, mis põhineks hästi organiseeritud ja - makstud armeel ning valitsusel. Ka Peresvetov idealiseeris Türgi valitsuse võtteid.

Moskva riigi territoriaalne laienemine oli kasvatanud temas maapuuduse. Tühjad alad maa idaosas tähendasid tööjõu äravoolu maa keskosast, mis tingis 1581. a. talupoegade ametliku maa kulge kinnistamise. Keeld lahkuda kehtis ka välismaiste oskustööliste kohta, see-eest juute Venemaale ei lastud. Hiljem (1652. a.) asustati kõik välismaalased Moskvast välja Saksa agulisse.

Possevino kirjutab vene isevalitseja kohta: "Muidugi pole üldse imelik, et see, kellele läks üle kristliku usuga seotud kõrgeim võim inimeste üle ning kes pole näinud teiste valitsejate vägevust, loeb end teistest kõrgemaks (siia tuleb lisada veel alamate meelitused ja ülistused). Need kolm asjaolu, eriti sellest ajast, kui Moskva vürstid vabanesid tatarlastest, kelle alamad nad enne olid, tõstsid nende arvamuse endast hämmastavalt kõrgele".

Karl Marx arvas: "Moskva on jubedas ja armutus mongoli koolis üles kasvanud ja suureks saanud. Oma suuruse saavutas ta seeläbi, et ta orjuse kunstis virtuoosiks sai. Isegi peale vabanemist mängis Moskva oma orjarolli edasi". Nagu Vernadsky veidi tagasihoidlikumalt väljendub, olid autokraatia ja pärisorjus see hind, mida vene rahval tuli maksta rahvana püsimajäämise eest.

Koospüsimiseks pidi niisugune impeerium olema ideoloogiliselt ühtne. Igasugune normidest kõrvalekaldumine loeti ühiskonna reetmiseks. Ebakonventsionaalset mõtet püüti lämmatada juba eos, mis mõjus haridusele laostavalt. Possevino kirjutab: "Kui on näha, et keegi püüab õppimises kaugemale jõuda või mõningaid teisi teadusi (peale pühakute elulugude) omandada, ei väldi ta kahtlustusi ega jää karistamata". Seetõttu oli vaimulike haridustase väga madal ning liturgilistel toimingutel sageli improviseeriti. Tulemuseks olid väga suured erinevused algsest jumalasõnast.

Venelaste kontakte välismaalastega püüti igati piirata, sest arvati, et see võib valitsejale mingit kahju tekitada. Sellest hoolimata (või ka selle tõttu) huvituti lääne religioossest mõttest, vähem katoliiklikust, rohkem protestantlikust. Vernadsky väidab, et paljud valitsusametnikud ja käsitöölised tundsid salajast sümpaatiat protestantismi suhtes.

Impeeriumi koosseisu sattunud võõrrahvaid püüti kiiresti õigeusku pöörata ja assimileerida. Väiksemate rahvaste puhul oli see suhteliselt kerge, kuid Ukraina osutus liiga suureks. On arvatud, et just Ukraina ühendamisel tekkinud probleemid aitasid suuresti kaasa traditsioonilise kultuuri langusele.

Ukraina kirik allus otse Konstantinoopoli patriarhile. Moskva uskus, et kirikliku liturgia kohandamine Ukraina omale teeb ukrainlastele kergemaks tsaarivõimu aktsepteerimise ning meelitab Kiievi vaimulikkonna Konstantinoopoli patriarhi alt Moskva alla.

Väga mõjukad konservatiivsed ringkonnad olid reformi vastu - kreeklaste ja ukrainlaste paremuse tunnustamine tähendanuks loobumist kolmandast Roomast. Patriarh Nikon suutis reformi küll läbi viia, kuid tõmbus 1658. a. konservatiivide survel kloostrisse tagasi. Kuna ta aga oma ametit maha ei pannud, läks kirikuasjade juhtimine ajutiselt tsaari kätte.

"Peter I, Wenne-riigi Keiser, olli üks neist mehhist, kedda Jummal aeg aealt omma nõu täitjaks ja ajajaks mailma sisse läkkitab, ning kes selle tarbeks surema Waimo-annetega ehhitab, kui muid innimesi, kes selle läbbi rummaluse ja äbba-usso pimmedust ning waimo-tuimust otsekui päikese erredad elkid pimmedat ööd peavad ärraajama, ning uut ja parremat pölve rahwa sekka toma. Seesugune mees oli Peter I. Wenne-riigi ja temma rahwale, mis seni aeani alles waimo-tuimuse paelus kinni olli".

Peeter I oli veendunud, et kirik peab alluma tsiviilvõimule, mistõttu keeldus näiteks lubamast uue patriarhi valimisi pärast Adriani surma 1700. a.; loodi hoopis Püha Sinod. XVIII sajandil oli kirik riigi arvates tarvilik vaid madalamate klasside moraalseks harimiseks.

On väljendatud ka arvamust, et idee reformistlikust, absoluutsest monarhist tekkis Lääne - Euroopas osalt just Peetri isiksuse ja tegevuse mõjul, mispuhul Venemaa seostus esmakordselt Lääne - Euroopa poliitilise mõttega. Peetril endal küll mingit väljakujunenud reformistlikku ideoloogiat ei olnud, pigem, nagu väidetakse, olid Peetri reformid tingitud sõja vajadustest ning kujutasid endast samme ad hoc.

Reformide ideoloogia ilmus fikseeritud kujul alles pärast Põhjasõja võidukat lõppu ja impeeriumi loomist, kui Senat oli Peetri "vene rahva kõikide seisuste nimel" kuulutanud "suureks", "isamaa isaks" ning "kogu Venemaa imperaatoriks".

Püha Sinodi loojaid, peapiiskop Feofan Prokopovitð (1681 - 1736), levitas oma 1722. a. ilmunud traktaadis "Monarhi tahte õigus" valgustatud absolutismi ideid. Rõhutades loomulikku õigust ning ühiskondlikku kokkulepet, oli Prokopovitð samal ajal seisukohal, et "tsaar on saanud oma võimu Jumalalt endalt".

Läbi kogu XVIII sajandi ei saa ekspansiooni puhul täheldada mingit muud ideoloogilist põhjendust kui valitseja soov oma võimu laiendada. Üks Peetri kaasaegseid olevat öelnud: "Tema Majesteedi lootused ei puuduta mitte ainult Pärsiat; kui ta on Pärsias edukas ning veel elus, püüab ta jõuda Indiasse või isegi Hiinasse. Seda ma kuulsin Tema Majesteedi käest ise".

Valgustus oli oma ajastu suurmood. Zenkovski mainib, et isegi mungad lugesid hoolega ateistlikku kirjandust. Muidugi oli ka õigeusu patrioote: N. M. Ðtðerbatov (1733 - 1790), tollal üks tuntumaid konstitutsionaliste, idealiseerib oma "Ajaloos" vanavene eluviisi, teatades mitte ilma kahetsuseta, et uuel ajal "vähenes ebausk, kuid vähenes ka usk".

Katariina pragmatism avaldus ka religioosse tolerantsuse valikulises kasutamises. Kuna vastliidetud alade muhameedlastega oli vaja hästi läbi saada, andis Katariina 1784. a. välja armukirja ususallivusest muhameedlaste suhtes. Samas konfiskeeriti 1764. a. vene kiriku maavaldused.

Valgustusajal tekkis ka vene ühiskondlik mõte. Filosofeerimisele said pühenduda eelkõige ülemkihid; alamkihid jäid hoolimata vabaduse ja võrdsuse ideedest endiselt allasurutud seisundisse. Kljutðevski kirjeldab ideaalide ja tegelikkuse vahelist konflikti, mille lahendamiseks oleks tulnud kas lammutada senine ühiskondlik süsteem või sellest distantseeruda. Kuna süsteemi muutmiseks jõudu ei jätkunud ning sellest loobuda ka ei saanud, kuna mõtleja kogu materiaalne eksistents põhines olemasoleval ühiskondlikul korraldusel, siis ebameeldivat tegelikkust lihtsalt ignoreeriti ning harjuti mõtlema, et kodumaine olemisviis on mõistlike ideaalide ja ebamõistliku tegelikkuse rahulik kooseksisteerimine.

Salaseltside traditsioon oli Venemaal suurelt osalt vabamüürlik. Zenkovski põhjendab vabamüürluse suurt populaarsust Venemaal peamiselt kahe ajendiga: ühest küljest tõmbas vabamüürlus kaasa inimesi, kes otsisid vastukaalu XVIII sajandi ateistlikele vooludele, püüdes nii rahuldada oma religioosseid vajadusi, teisi aga tõmbas vabamüürlus ligi oma idealismiga ning inimkonna teenimise üllaste ideedega, olles kirikuvälise religioossuse väljenduseks. Ka näiteks Speranski oli kristlik müstik, kes pidas olemasolevat kirikut Antikristuse loominguks.

Seesugused intellektuaalid lõid endale ettekujutuse Venemaast, mida polnud ei minevikus ega olevikus tegelikult olemas. Nagu Venemaal traditsiooniks, interpreteeriti üsna vabalt Läänest üle võetud teooriaid, kohandades neid omaenda ettekujutustele ja eesmärkidele. Raeff’i arvates oli asjaolu, et XIX sajandi esimesel poolel kasutati vene ühiskondlikus mõttes saksa idealistliku filosoofia mõningaid elemente, teisejärgulise tähtsusega kronoloogiline kokkusattumus, kuna näiteks 1850-ndate materialismist arendati välja üsna sarnased teooriad.

Nikolai I-ga seostub traditsiooniliselt reaktsioon, aga ka Venemaa tehniline moderniseerimine. Just Nikolai I ajal hakati riigiametnikelt professionaalsust nõudma. Kuid uue professionaalse kihi ettevalmistus oli väga ühekülgne, ametnikud aga pahatihti üsna kitsarinnalised. Kuna kõrgkoolide tudengeist oli suurem osa vaimulikku päritolu, andis tulevaste ametnike juures tunda patriarhaalne kodune kasvatus, ehkki loomulikult oli väga palju ka helgeid päid.

Haritud ringkondadele ei avaldanud mõju ka Uvarovi loosung - õigeusk, isevalitsus, rahvalikkus. Raeff väidab, et traditsioonidele kindel konservatiivne reþiim polegi suuteline looma kaasaegset ideoloogiat, mistõttu valitsus ei osanud seletada oma poliitikat selgete ja terviklike kontseptsioonidega.

Kljutðevski kirjutab: "Lääne mõju algas sellest, et meil oli oma rahvuslike eesmärkide saavutamiseks vaja Lääne-Euroopa abi. Kuna see mõju pidi tagama rahva heaolu, oli selle toetamine iga patrioodi kohus. Välja tuli aga vastupidi. Oma toime esimesest hetkest hakkas Lääne mõju purustama meis kodumaaga seotuse loomulikku tunnet. Mingil arusaamatul ja ootamatul kombel muutus lääne mõju meil kultuurilisest vahendist patoloogiliseks sümptomiks, haiglaste mõtete esilekutsujaks".

"Meie omapärase tsivilisatsiooni üks kurvastusväärsemaid omadusi seisneb selles, et me ikka veel avastame tõdesid, mis on teistes riikides ja isegi meist endist mahajäänumate rahvaste juures ammu tuntud. Asi on selles, et me pole kunagi astunud koos teiste rahvastega, me ei kuulu inimsoo ühegi tuntud perekonna juurde, ei Läände ega Itta, me ei oma ei ühe ega teise traditsioone. Me seisame justkui väljaspool aega, inimsoo ülemaailmne kasvatus meile ei laienenud. Inimideede imeline seos põlvkondade järjepidevuses ning inimvaimu ajalugu, mis on kogu ülejäänud maailma viinud selle praegusesse seisundisse, ei avaldanud meile mingit mõju. Muide, see, mis ammusest ajast moodustab ühiskonna ja elu tegeliku olemuse, on meile praegu veel vaid teooria ja targutamine ".

"Meie kohta võib öelda, et me moodustame rahvaste seas justkui erandi. Me oleme need, kes nagu ei kuulukski inimsoo hulka, vaid eksisteerivad ainult selleks, et anda maailmale suur õppetund ".

Kiri tekitas haritud ringkondades tõsiseid vaidlusi. Osa haritlasi leidis, et Tðaadajevi kriitika on üldjoontes õige ning sellest lähtudes tuleb hakata midagi muutma. Teine osa tunnistas südamepõhjas samuti kriitika õigsust, kuid ei suutnud sellega leppida ning pöördus Venemaa traditsiooniliste väärtuste poole. Nõnda oli Tðaadajev suurel määral nii läänemeelsuse kui ka slavofiilsuse taganttõukajaks. Slavofiilide liidreid Homjakov kirjutas pärast tema surma: "Võib-olla polnud ta kellelegi nii kallis kui neile, keda peeti tema vastasteks".

Zenkovski märgib, et grupp, kelle eestvedajaks oli Homjakov, sai nimeks "slavofiilid" juhusliku tunnuse järgi. Tegelikult olid grupi liikmete vaated vägagi erinevad, puutudes kokku vaid kahes punktis: õigeusk ja Venemaa. Kolmas kokkupuutepunkt oli siiski veel: Moskva oli kõikidele slavofiilidele kodune linn, kuna Peterburi peeti võõraste mõjude sümboliks.

Enamus slavofiile (välja arvatud Samarin) on karmi kriitika kiuste Läänt siiski ka imetlenud. Nagu kirjutab Zenkovski: "Homjakov, nimetades Läänt "pühade imede maaks", teadvustas samal ajal sügavalt mitte ainult Venemaa erilist teed, vaid ka Venemaa ülemaailmset ülesannet".

Konstantin Aksakov kritiseeris Läänt ka romantistlikul pinnal: riikluse ülemäärane areng on seal seotud asjaoluga, et "tõde" kui sisemine alge väljendub seaduses. K. Aksakovi vaateid on nimetatud lapsemeelselt naiivseteks.

Lapsemeelselt naiivne ei olnud aga Juri Samarin, kes pakkus välja vägagi konkreetseid meetmeid õigeusu juurutamiseks Baltimaadel. Samarin oli veendunud, et nende provintside talupojad tunnevad ajaloolist tõmmet Venemaa poole. Tema seisukohad olid puhtal kujul suurriiklikud:

"Prantsusmaaga, Inglismaaga ja Saksamaaga me võime vaielda, minna kokkulepetele ja tehingutele nagu suurriik suurriigiga, kuid õigustada end sealse publiku ees ning püüda talle mõistust pähe panna, tähendaks ainult ohverdada oma väärikus ning loopida sõnu tuulde".

Esimesi teadaolevaid panslaviste Venemaal oli XVII sajandil tegutsenud horvaadist jesuiit Juri Krizanic, kes pidas Moskvat slaavluse tulevaseks keskuseks ning kutsus tsaari üles slaavi rahvaid vabastama. Mingit kõlapinda tema üleskutsed ei leidnud.

Panslavistlikku ideed väljendas ka detsembristide Ühendatud Slaavlaste Ühing, mis taotles demokraatliku slaavi föderatsiooni loomist, kus Venemaa olnuks võrdõiguslik liige.

Panslavistlikud ideed olid kirjanduslikes ringkondades laialt levinud, sellesuunalisi mõtteid oli enam - vähem kõigil tuntud luuletajatel Puðkinist alates. Nii kutsub näiteks Tjuttðev üles Tsargradi uuesti õigeusu pealinnaks muutma.

"Suurema osa oma territooriumist hõivas vene rahvas vaba asustamise teel, mitte riikliku vallutusega. Vene rahvale jäänud tükk moodustab täiesti loomuliku ala, mis on igalt poolt (välja arvatud läänest) piiratud merede ja mägedega. Kogu sellel alal polnud mingit formeerunud poliitilist üksust, kui vene rahvas hakkas järk-järgult väljuma sugukondlikust elukorraldusest ja vastu võtma riiklikku korraldust. Kogu maa oli kas kõrb või siis asustatud poolmetsikute soome hõimude ja nomaadidega; järelikult ei takistanud miski vene rahva kogu tema ajaloo esimese tuhande aasta vältel kestnud vaba levikut, mis toimus ajalooliste rahvaste täieliku puudumise tingimustes, keda oleks tulnud purustada ja jalge alla tallata. Mitte kunagi ei ole rahval temale määratud koha hõivamine maksnud vähem verd ja pisaraid. Ta kannatas palju ebaõiglust ja rõhumist tatarlaste poolt, kuid ise kedagi ei ahistanud, kui mitte nimetada ahistamiseks ebaõiglaste kallaletungide ja pretensioonide tagasilöömist".

"Niisugused hõimud nagu näiteks baskid Hispaanias ja Prantsusmaal, Walesi hertsogkonna keldid ja meie arvukad soome, tatari, samojeedi, ostjaki ja teised hõimud - on määratud järk-järgulisele ja vahetule ühtesulamisele selle ajaloolise rahvusega, kelle seas nad asuvad, sellesse assimileeruma ning mitmekesistama tema ajaloolisi ilminguid. Neil hõimudel on kahtlemata õigus samasugusele isiklikule kodaniku- ja ühiskondlikule vabadusele nagu valitseval ajaloolisel rahval, kuid mitte poliitilisele iseseisvusele, kuna nad, omamata sellekohast teadlikkust, ei tunne ega saagi tunda selle järele mingisugust vajadust".

Danilevski kuulutab ka, et Moskva iseseisev kultuuritüüp ehitab üles uue tsivilisatsiooni, mispuhul peab vabanema oma germaani ja türgi isandatest ning looma ühtse suure slaavi riigi, mille etteotsa peab asuma Vene tsaar.

Võib - olla kõige äärmuslikumad olid Konstantin Leontjevi (1831 - 1891) vaated, mida on võrreldud Nietzsche omadega. Leontjev arvab, et iga riik võib püsida ainult tuhat aastat. Läänel on see aeg täis saanud, mistõttu ta nüüd ka alla käib. Leontjev nõuab suure Ida õigeusu liidu loomist Venemaaga eesotsas, mille pealinnaks peab saama Tsargrad. Olles pikka aega viibinud Athosel ja idealiseerides Bütsantsi, oli Leontjev panslavismi vastane. Tema teooriat võib vaadelda kui uut versiooni kolmanda Rooma ideest.

Vassili Rozanov (1856 - 1919) kritiseerib Läänt religioossel pinnal: tema arvates on Lääne kirik oma arengus Idast tunduvalt maha jäänud. Rozanov arvab, et "kristluse sügavust pole veel keegi saavutanud; ja see ülesanne, mis Läänele veel koitmagi pole hakanud, ongi võib-olla vene geeniuse tõeline ülesanne".

Vladimir Solovjov (1853 - 1900), tuntud ajaloolase poeg, arvab: "Rahvuse idee pole mitte see, mida ta ise endast ajas mõtleb, vaid see, mida Jumal mõtleb temast igavikus". Vene idee ongi tema jaoks Jumala Sõna. S. Solovjovi kristlus eitas vägivalda ja natsionalismi ning oma 1888. a. ilmunud artiklis "Venemaa ja Euroopa" tegi ta Danilevski samanimelise raamatu maatasa.

Religioossetest mõtlejatest on tuntumad veel Nikolai Fjodorov (1828 - 1903), kes kuulutas ette maailma lõppu, ja krahv Lev Tolstoi (1828 - 1910), kelle vaateid on iseloomustatud kui kristlikku anarhismi.

Fjodor Dostojevskit(1821 - 1881) on raske mingi konkreetse mõtteviisi alla paigutada, kuid kuna tal esineb paiguti Venemaa kriitikat, seostatakse teda kõige sagedamini läänemeelsusega. Dostojevski ise kirjutab, et "meil. venelastel, on kaks kodumaad - Lääne - Euroopa ja meie Venemaa".

Samas kritiseeris Dostojevski Läänt ning pidas vene rahvast ainukeseks "jumalakandjaks rahvaks". Vene rahval on tema arvates kaks tähtsat omadust: oskus absorbeerida teiste rahvaste vaimu ja ideid ning teadmine omaenda patususest. Dostojevski oli kindel, et vene rahvas, hoolimata oma välisest loomalikkusest, kannab oma sügavas sisemuses teistsugust pilti, Kristuse oma. Kui tuleb aeg, saab see pilt kõigile teistele rahvastele nähtavaks ning toob nad sellele lähemale.

Berdjajev nimetab Dostojevskit rahvuslikuks geeniuseks, venelaste venelaseks ning ðovinistiks.

Seevastu konservatiivid - anglofiil M. Katkov (1813 - 1887) ja Aleksander III reaktsioonipoliitika mõjukamaid kaasautoreid K. Pobedonostsev (1827 - 1907) - pooldasid Vene otsest valitsust poolakate ja baltisakslaste üle ning rahvusvähemuste assimileerimist. Katkovi puhul on küll väidetud, et ta polnud antisemiit.

"Umom Rossiju ne ponjatj,

Arshinom obshim ne izmeritj.

V Rossiju mozhno tolko veritj."

Paleepöörete ajal ei toimunud mingeid erilisi territoriaalseid vallutusi, keisrinna Elisabethi ajal aga alustati Kesk - Aasia hõivamist, endisel baðkiiride alal rajati Orenburg.

Aleksander I saavutused olid enamasti religioosset laadi: välispoliitikas Püha Liit, sisepoliitikas aga Speranski sotsiaalne kristlus, peale selle keelati juutidel 1804. a. asuda Venemaa keskprovintsidesse.

Nikolai I koondas enda kätte küllaltki suure võimutäiuse, mis avaldus ka välispoliitikas. Hõivati Kaukaasia, Kesk - Aasia ja Kaug - Ida alasid, astuti välja õigeusu positsioonide kaitseks Jeruusalemmas. Kui kapten Nevelskoid taheti karistada Vene lipu omavolilise heiskamise eest Amuuri suudmes, võttis Nikolai I ta oma kaitse alla: "Seal, kus Vene lipp on kord lehvinud, ei tohi teda enam langetada".

Romantism oli kujundanud vaadet riiklusele kui positivistlikule ja ratsionalistlikule. Kuna võim oli ebapuhas, ei tahtnud seda keegi. Vene hing, nagu ütleb Berdjajev, ihkas pühitsetud ühiskondlikkust, jumalikku võimu. Vene rahvale oli võõras imperialism kodanlikus või lääne mõistes, kuid ta andis kuulekalt oma jõu imperialismi ehitamiseks, millest tema süda polnud huvitatud.

Vene hingele iseloomulikku maksimalismi seostatakse Venemaa loodusliku omapäraga: Vene alade mõõtmatus, kõrgete mägede puudumine sisemaal tekitas mulje, et maailm on samuti piirideta, määratlematu. Lisandus kristlik terviklikkusetaotlus: püüe käsitleda korraga kogu inimhinge muutus antiteesiks "kõik või mitte midagi".

Ka filosoofiline mõte, esialgu religioosses vormis, ilmus Venemaale enne sellesuunaliste piisavalt kaugele arenenud mõtete teket kohapeal. Pealegi oli Venemaa ristiusustamise ajal Bütsantsi religioosne mõte eesrindlikem kogu kristlikus maailmas. Vene hing sai religiooni justkui kingitusena, arvates edaspidi, et ei pea end enam sisemiselt pingutama.

Konstantinoopoli langemine jättis Venemaa ainsaks kreeka - katoliiklikuks riigiks kogu maailmas. Kristlus samastus rahvuslusega, ka kõik pühakud rääkisid vene keeles. Emake Venemaa muutus Jumalaemaks.

Ehkki vene religioosne mõte eitas vormiliselt natsionalismi, põhines nende kosmopolitism õigeusul, mis pidas end oikumeeniliseks. Religioossel pinnal seati end natsionalismist kõrgemale - kuid Kristus, keda usuti, oli vene Kristus. Niisugune enese otseselt teadvustamata teistest rahvastest kõrgemale asetamine laseb arvata, et vene internatsionalism oli küllaltki ekspansionistliku varjundiga.