Minu nimi on Aare Kirna.

 Loomulikult on mul nii mitmeidki hobisid, kuid viimasel ajal kirjutan üsna palju niisuguses väljaandes nagu “Vooremaa”.

 See ajaleht, nii nagu ka Jõgeva maakond, kus ta ilmub, on küllaltki väike, seega ei mahu kogu tekst, mille ma intervjuu käigus linti saan, pahatihti lehte ära. Alljärgnevalt võitegi lugeda jutuajamisi toredate inimestega just nii, nagu ma need lindilt maha kirjutasin.

 Oma ajakirjandusliku karjääri algupoolel ajasin juttu silmapaistva, Eesti poliitikamaailmas ühe kaalukaima tegija Arne Otteriga. Kahjuks olen pildid kuhugi ära toppinud, võib-olla leian veel üles…

Minu järgmiseks ohvriks sai vana sõber Andres Toode. Tõtt-öelda astusin intervjueeritava valikul veidi ämbrisse, kuidas sa oma kursavenda ikka peedistad…

Tänu õnnelike juhuste kokkulangemisele õnnestus mul sõna otseses mõttes viimasel hetkel enne Eestist lahkumist teha lugu Briti Territoriaalarmee majori Andy Wongiga. Pärast tunniajalist jutuajamist kasvas minu lugupidamine Briti ohvitseride suhtes tunduvalt: mitte igaüks pole pärast kohalike korraldatud lahkumisõhtut (Vana Tallinn, shampus, Saku ja salaviin) suuteline nii adekvaatset juttu ajama…

1. september on teadagi kooliaasta algus. Kuivõrd minagi jätkuvalt koolilaps olen, kippusin mõistetavail põhjustel Tartusse. Toimetaja, lahke mees, lubaski, kuid jäi jutt, et tagasi tulles haaran ka mingit materjali kaasa. Lossi tänava õppehoones jäi mulle ette Jüri Kivimäe, kes loomulikult on alati valmis üldhuvitavatel teemadel sõna võtma…